Kogemata sattus lugemiseks kätte veel teinegi "Minu ..." sarja raamat. Või mis kogemata ... Uudishimu selle järele, kuidas keegi näeb elu Brüsselis euroametnikuna, oli päris suur. Nii palju, kui ma lugenud olen, tunduvad arvamused selle raamatu autori suhtes lahku minevat. Ühed leiavad, et Afanasjev on kirjutanud "Minu Brüsseli" näol hea raamatu, teised jällegi, et Brüsselist pidanuks kirjutama keegi teine. Kui ma peaksin poole valima, siis valiksin need, kes raamatut kiidavad. See on õnnestunud, lausa hea raamat.Esimese 16 lehekülje järel mõtlesin küll, et pole minu maitse. Labasevõitu kirjeldused ja hinnangud inimeste ja elu kohta. Selgus, et see oli vaid pealtnäha nii. Tasapisi poeb autor üha sügavamale endasse, Brüsselisse, Belgiasse jne. Ja kuigi ma ei oleks arvatavasti Brüsseli ööelu nii tulihingeline austaja, meeldis mulle selle raamatu juures just inforohkus ja detailsus. Julgeksin "Minu Brüsselit" soovitada vististi igale Brüsseli uusasukale sissejuhatavaks lugemiseks.
Raamatust kumavad selgelt läbi autori isiklikud probleemid ja kordaminekud, aga ta räägib nendest väga delikaatselt, laskumata detailidesse ja hakkamata musta pesu avalikult pesema. Kuigi! Justkui ilukirjandusliku liialdusena on musta pesu pesemisest "Minu Brüsselis" juttu eraldi peatüki jagu.
Lõpp oli ka tore. Talent läks koju tagasi ja kirjeldas tõetruult, kuidas ta juba harjub sellega, et kontorite koridorides räägitakse eesti keelt või et autodel on EST-numbrimärgid. Meenus, kuidas ma viimaste jõulude ajal Eestis õhtul hilja teatrist tulles Solarise keskuse parkimismajja auto järele läksin ja keskuse uksel vastu tulnud turvamehele automaatselt "Bonsoir!" ütlesin. :)
Peeter Helme rääkis "Minu Brüsselist" Klassikaraadio saates "Uus raamat". Helme jutt kõlab muidugi lihtsalt seltsimehelikult, sest esimese lausena ütleb ta, et pole varem ühtegi "Minu ..." sarja raamatut lugenud, jätkab siis aga, et see on parim "Minu ..." sarja raamat, kuna kõik teised jäävad kvaliteedilt alla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar