XI laste- ja noorte laulu- ja tantsupidu oli küll juba eelmisel nädalavahetusel, aga kuna nii selle ajal kui ka pärast seda oli väga kiire, ei saanudki varem kirjutamiseks mahti. Ega ma pikalt kirjutada tahagi. Lihtsalt patt oleks nii ilusat sündmust ja elamust üldse kajastamata jätta.
Et mu väike laps ilusti peole kohale ja esinema jõuaks, läksime kolmapäeva õhtul lennukile ja järgmisel päeval võis pikk laulupeonädalavahetus alata. Ilmataat ähvardas pühapäevaks vihmaga, aga mida nendel päevadel ei olnud, oli vihm. See-eest ei pidanud üldse tundma puudust päikesest. Esimest korda elus kõndisin laulupeo rongkäigu kaasa.
Repertuaari parimad laulud olid Viiu Härmi ja Olav Ehala "Maa ja ilm" ning Siiri Sisaski ja Peeter Volkonski "Mis maa see on?". Viimase kordusesitus, kus Siiri Sisask laulis solistina, oli ülivõimas! Ihukarvad tõusid püsti ja süda värises.
Sel laupäeval vaatasin telekast laulupeo kordust. Ülekande/telesalvestuse lõpus on kaadrid, kus üks noormees kallistab neiut ja pühib vahepeal pisaraid. Mina nutsin muidugi teleka ees lahinal. See oli lihtsalt nii ilus! See on armastus.
Võrratu pidu ja veel võrratumad lapsed ja noored! Eestlaste tõeline pidu ongi niisugune, kus seistakse või istutakse külg külje kõrval ja lauldakse. Me tuleme lihtsalt kokku ja seisame ja usume. Seda usku ei võta meilt mitte keegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar