laupäev, 27. aprill 2013

Paplid tuules

Muidugi on rõõm näha Vanemuise kolme parimat meesnäitlejat koos laval. Uku Uusbergi viimases lavastuses "Paplid tuules" tuletavad nad kõik meelde paarikümneaastatagust aega. Otseses mõttes, sest Gérald Sibleyras' näidendi tegelased veedavad Esimese maailmasõja veteranidena vanaduspõlve sõjaveteranide vanadekodus ja imetlevad kaugel mäe otsas tuules liikuvaid papleid. Mitte nii otseses mõttes aga sellepärast, et Jüri Lumiste, Hannes Kaljujärv ja Aivar Tommingas on Vanemuise raudvara, kellele võib alati kindel olla. Nad sundisid mind seekord õhtu lõpuks tõdema, et paarikümne aastaga ei ole midagi muutunud - laval on ikka samad kolm meest ja kui keegi paluks nimetada mõne Vanemuise draamanäitleja nime, siis ilmselt tuleks esimesena pähe üks neist kolmest. Natuke kurb hakkas. Teatri pärast.

Gérald Sibleyras sai ingliskeelses kultuuriruumis tuntuks siis, kui tema 2003. aastal ilmunud näidendi tõlkis inglise keelde Tom Stoppard. Stoppard ju ei tõlgi, vaid tõlgendab. 2006. aastal omistati näidendile Laurence Olivier' parima uue komöödia auhind, mis on Eestiski tähelepanuväärne, sest enamikku selle auhinna 2000. aastatel saanud näidendeid on juba ka Eesti teatrilavadel edukalt mängitud: "Inishmore'i leitnant" ja "Hävituse ingel" Draamateatris, "39 astet" Rakvere teatris, "Kivid sinu taskutes" Linnateatris, "Vee mälu" Endlas. Nüüd on siis selles reas ka "Paplid tuules" Vanemuises.

Uku Uusbergi lavastuse puhul tekkis mul omakorda küsimus tõlke või tõlgendamise kohta. Lavastuses on rohkesti leidlikke sõnamänge, mis lasid esiti oletada, et ega ometi pole tegemist lavastaja enda tõlkega? Kavalehelt selgus, et siiski mitte. Igatahes saab lavastuse (ja näidendi?) tekst minult kuhjaga plusspunkte.

Ometi ei ole ma sellest lavastusest tingimusteta vaimustuses. Tervik mõjus vanameistrite mängust ja vaimukast tekstist hoolimata uimaselt. Esimene vaatus oli liiga pikk. Taotluslik või mitte, aga mehed laval olid justkui tolmuselt raamaturiiulilt pärit, natuke pehkinud. Tegevus toimub 1960. aastate keskpaigas Prantsusmaal, muusikaga rõhutati seda täpselt. Vanemuise väikse maja halli kattega toolid ja tuhmid seinad võimendasid veelgi, et siin on kõik nii kulunud ja väsinud. Kui ma praegu vaatan lavastusest tehtud pressifotosid, siis näitlejatele tehtud grimm laseb neid paista nagu maalilt. Kas see oli ka taotluslik? Suurim puudus on ikkagi see, et lavastus venis ja hoolimata vanameeste kepsakusest oli lihtsalt südamlik, mitte naljakas (mida komöödia ju võiks eelduslikult olla). See on teater tavalisele, lihtsale inimesele. Ma ei mõtle seda kuidagi halvustavalt, vaid mind hämmastab natuke Uku Uusbergi puhul seda teed minek. Selgelt on tunda ühe varasema Uusbergi lavastuse, Linnateatri "Üsna maailma lõpus" lavastajakäekirja.

Iseensesest on niisugused lood nagu "Paplid tuules" alati helged ja südamlikud. Vanade inimeste tõdemine, et midagi ei saa enam juhtuda, elupäevad veerevad tasakesi rutiinses keskkonnas lõpupoole. Lõbustada saab end ehk vaid aia taga tänaval liikuvatest noortest tüdrukutest unistades või hooldekodu nunnasid kirudes. Igaüks teab, et üksi oleks veelgi halvem või lausa võimatu. Paplid kaugel mäe otsas on tuule käes vabad, aga kuidas ka ei tahaks, ise sinna enam lennata ei jõua. Vaim on tugev, aga keha nõder. Kurbnaljakas tegelikult ja lavastusena teostatav tõepoolest vaid näitlejatega, kes peaaegu nagu muu seas lavale kujutatud terrassil istuvad ja lobisevad. Ikka on hea meel neid näha, kuigi olen vist liiga noor, et nõndaviisi vabadust taotleda. Sellist sõpra on küll mõnikord vaja, kes tingimusteta kuulaks, vaikiks ja kõikjale kaasa tuleks.

neljapäev, 18. aprill 2013

Kadri Kõusaare "Kohtumõistja"

Ei mäletagi, millal viimati pidasin kinosaalis endaga mõttes pikki läbirääkimisi, et kas tõusen püsti ja lähen minema või mitte. Igatahes "Kohtumõistjat" (The Arbiter) vaadates tahtsin vähemalt viiel korral tõusta ja lahkuda. Täitsa võimalik, et olen niisuguse arvamusega tegelikult vähemuses, aga mu meelest on see omas žanris üks halvemaid filme. Äärmuslik ja triviaalne. Ilmselt on režissööri sõnum, et tema teeb kunsti, unustades samas, et tavaliste inimeste elu kujutamine ei tohiks ikkagi olla väga ebarealistlik.

Ma ei ütle, et mitte midagi head poleks olnud. Rollitäitmised olid ok, operaatoritöö ka, aga sisu ajas mind lihtsalt närvi ja tegelikult olnuks ikka õigem loobuda, mitte siin nüüd tagantjärele õiendada ja oma trotsi välja elada. Hiljuti ütlesin ühele sõbrannale ühe raamatu kohta, et see ei ole selline raamat, mis talle meeldiks. Ta siiski proovis lugeda, aga sai kümne lehekülje järel aru, et mul oli õigus. Jättis pooleli. Tahaks ise ka olla mõnikord kindlameelsem, et jätta pooleli raamatuid, mida olen millegipärast tahtnud lugeda, või loobuda nende filmide lõpunivaatamisest, mis mulle ilmselgelt ei meeldi. Aga mul on sageli tunne, et arvamust ja seisukohti saab kujundada üksnes kogemuste kaudu. Mitte et ma üldiselt arvaksin, et kõik peab elus ise ära proovima ... Pealegi ei ole ma loomu poolest allaandja tüüp.

Kui ei meeldi, siis võiks olla ka mõni põhjendus, miks ei meeldi. Palun. Esiteks on Kõusaare filmi tempo närviajavalt aeglane. See on kunstiliselt taotluslik, aga tuleb sellele konkreetsele filmile kahjuks, mitte kasuks.  Teine põhjus seisneb juba alguses mainitud ebarealistlikkuses. Nii peen hävitustöö, mida peategelane tegi, ei ole mitte üheski Euroopa (aga tegevus toimus ometi Euroopas) riigis realistlik. Muidugi on meie seas purunenud unistustega inimesi ja tüüpe, kes ei suuda ega oska kaotada, on ka enesehävitajaid ja otsesõnu väljendudes terroriste. Nende kibestumine võib olla ohtlik, aga mul on raske uskuda, et neil ei oleks soovi oma sõnumit edastada, kuulutada. Kõusaare filmis ei püüa neid keegi ka takistada.

Lihtsustatult on "Kohtumõistja" juhtmõte see, et iga äärmuslik teooria hakkab varem või hiljem endale vastu töötama ja peaks lõppema anarhia ja diktatuuriga. Selle filmi peategelane oli kokkuvõttes lihtlabane pätt ja ma lihtsalt ei suutnud mõista, miks ma pean (no muidugi ei pea!) sellist filmi vaatama?

reede, 5. aprill 2013

Teater NO99 etendused jälle välismaal

NO-teatri kolme lavastust - "Iga eht südamelöök""Pedagoogiline poeem" ja "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" - saab aprilli lõpust kuni juuni keskpaigani näha Šveitsis, Saksamaal ja Venemaal. Mänguajad ja -kohad on sellised:

Iga eht südamelöök

L 27. aprillil 2013 kell 20.00 - Festival Auawirleben - Bern
P 28. aprillil 2013 kell 20.00 - Festival Auawirleben - Bern

N 30. mail 2013 kell 19.00 - Festival Young Theatres of Russia - Omsk
R 31. mail 2013 kell 19.00 - Festival Young Theatres of Russia - Omsk

R 14. juunil 2013 kell 19.00 - Festival Relations - München

Pedagoogiline poeem

T 4. juunil 2013 kell 20.00 - Platonov Arts Festival - Voronež
K 5 juunil 2013 kell 20.00 - Platonov Arts Festival - Voronež

Kuidas seletada pilte surnud jänesele
L 15, juunil 2013 kell 19.00 - Festival Relations - München

teisipäev, 2. aprill 2013

"Remondimees" Sadamateatris

Mul on ikka siiralt kahju, et Urmas Lennukiga nii läks, nagu ta läks. Lennuki olemine Vanemuises oli nagu värske sõõm ajakohast ja tunnetuslikku kõnetavat teatriõhku. Vanemuine otsib nüüd jälle uut draamajuhti. Põnev, millise draamanäo teater endale saab. Nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Kuidagi juhtus, et nägin Urmas Lennuki kahte viimast lavastust ("Tappa laulurästast" ja nüüd veel "Remondimeest") järjestikku, tajusin nendes väga selgelt tema käekirja ning mõtlen juba mitmendat päeva, et niisugust teatrit peaks Tartus rohkem olema ja rohkem tehtama. Head sõnateatrit, mõtlen.

"Remondimehe" on Lennuk kirjutanud konkreetseid näitlejaid silmas pidades, rõhutades eriti, et Külliki Saldrel ei ole olnud võimalust mängida niisuguses lavastuses, "milles ta võiks kõike seda välja näidata, mida ta tegelikult oskab." Selles lavastuses on võimalusi küll ja kuigi autor-lavastaja ei olegi justkui lavastanud, vaid pigem loo lavale kohandanud, on "Remondimeest" põhjust vaadata kas või Küllike Saldre Laura-rolli pärast. Aga ka Maria Soomets ja Tanel Jonas on head. Tehnilises mõttes kulus mul veidi aega, et harjuda, et heli ei tule telekast, mida Laura vaatas, vaid hoopis teisest suunast. Ent see on pisidetail, millele lavastajad väljaspool Tallinna millegipärast tähelepanu ei pööra.

"Remondimehe" esimene vaatus oli lihtsakoeline. Ema-tütre argipäev tuli tuttav ette. Elus, kus üks - ema - on aegade lõpuni töötu ja teisel - tütrel - kolmekümnest eluaastast hoolimata ei lähe ei tööl ega isiklikus elus paremini. Teises vaatuses on kõik palju sügavam. Lennuk kohe oskab näha lihtsate lugude sügavust ja meile omast. Korraks ehmatasin, kui Tanel Jonas inglitiivul kahe naise elu remontima tuli, ent õige pea andsin lavastajale kõik jälle andeks - olgu meil/neil ükskõik kummalt poolt vaadatuna oma ingel, kes kaitseb ja aitab. See ingel on samamoodi keegi meie hulgast. Võib-olla ta ainult usub rohkem. Ebamaisus lummas ja vahetevahel kippusid silmadki märjaks minema. Lennuk on selles lavastuses suutnud sõnastada ja kirjeldada midagi meile, eestlastele, nii omast. Seda, et asju ja inimesi saab ja tuleb parandada. Hing on ju sees. Mõnikord koguneb selliseid parandamist ootavaid asju ümberringi palju, aga siis loksub kõik jälle paika.

Kõige ilusam on, et "Remondimees" ei ole mingi lihtlabane armukolmnurgaga lugu. See on lugu pärisinimestest pärisprobleemidega. Lihtsad inimesed kohanevad elu keerdkäikudega. Neil pole eriti palju valikuid ega võimalusi, aga neil on armastus ja nad hoolivad üksteisest. Igaühel on midagi, mida võib-olla ei tahaks meenutada. Ema püüab kõigest hingest jagada elutarkust, tütrel pole sellesse usku. Vabaks ka ei saa, ega oskakski vaba olla. Remondimees jääb käima, täidab jaburaid soove. Kusagil hingepõhjas näeb ta nendes kahes naises midagi tuttavlikku. "Remondimees" kinnitab hea teatri olemasolu. Teater peab panema järele mõtlema.