Armastus esimesest ...

Mõnikord mõtlen, et peale selle, et vanasti olid maasikad punasemad ja rohi oli rohelisem, olid ka Hollywoodi filmid paremad ja sügavasisulisemad. Muidugi tehakse praegugi häid filme. Asi ei saa olla selles, et vaatan nüüd eelkõige neid vanemaid filme, mis ajaproovile vastu on pidanud, sest päris kindlasti vaatasin 1993. aastal ka uusi filmi. Võib-olla tõesti, et kehvasid nendest enam ei mäleta ja seepärast tundub, et tollal oligi kõik hea?

"Unetu Seattle'is" (Sleepless in Seattle) on 1993. aasta film, ja päris tõsiselt imearmas romantiline komöödia. Peosades Tom Hanks ja Meg Ryan. Märt Milter nimetas aastaid hiljem selle filmi tinglikuks järjeks sama režissööri teist filmi, mille pealkiri on "Sulle on sõnum" (You've Got A Mail). Tõsi ta on, et sarnasust on nendes kahes filmis küllaga. Mäletasin "Sulle on sõnumit" suure pisarakiskujana. Eile õhtul vaadatud "Unetu Seattle'is" oli aga komöödia kõige paremas mõttes. Võib-olla olin 10 aastat tagasi "Sulle on sõnumit" vaadates lihtsalt tundlikum ...

Loo märksõna on "maagiline" või pigem "maagiline armastus". Seda sõna kuuleb Annie (Meg Ryan) esimest korda oma emalt, kui proovib selga pulmakleiti. Mõni aeg hiljem kuuleb ta õhtul pikal autosõidul raadiosaadet, kus poolteist aastat tagasi leseks jäänud mees Sam (Tom Hanks) räägib saatejuhile-psühholoogile oma naisest. Mees nimetab oma abielu maagiliseks. Kathleen hakkab otsima oma suhtest sedasama "tunnet", aga ei leia.

Pärast seda saadet saab Sam tuhendeid kirju naistelt, kes temaga tuttavaks saada soovivad. Koos pojaga hakatakse otsima sobivat uut ema. Sam lööb käega ja otsustab hakata kohtuma oma tööalase partneriga. Poiss püüab isa veenda, et see tunneks huvi Annie-nimelise kirjutaja vastu. Isa ei võta vedu, ja poisil ei jää muud üle kui ise kokkusaamine organiseerida. Samal ajal on Anniel tekkinud kinnisidee Samiga tuttavaks saada ja ta lendab ühest USA servast teise. Nii lihtsalt kõik muidugi ei lähe. Seevastu hakkab film kohati meenutama filmi "Üksinda kodus". Mingeid koledusi kellegagi ei tehta, aga südamest saab naerda küll.

Hollywoodi komöödiale kohaselt on lõpp hea. Võib-olla ongi armastus esimesest silmapilgust (või sõnast) võimalik. Päris kindlasti usun, et õnn on maagiline.

Hommikueine Tiffany juures

Maailmas on väga palju häid raamatuid ja filme, kuid ükski inimene ei suuda kõike teada, kogeda, lugeda, vaadata. Ka siis mitte, kui vaid väga vähestele neist on ametlikumal või vähem ametlikumal moel külge riputatud silt "klassika". Nii olin ma küll kuulnud nii Truman Capote'i lühiromaanist "Hommikueine Tiffany juures" kui ka samanimelisest 1961. aastal vändatud filmist, mille aluseks ikka Capote'i teos. Aga igasugune side seni puudus.

Eile õhtul seadsin end mõnusalt teleka ette ja vaatasin filmi ära. Pole mõtet kirjutada, et juba kahetsen, et ei läinud möödunud nädalavahetusel Londonis olles üsna värskelt esietendunud lavastust vaatama. Kuuldavasti olevat selles lavastuses mindud südamerahus mööda omaaegsest menufilmist ja võetud aluseks jälle Capote'i tekst. Päris huvitav olnuks tutvuda Capote'i loominguga tänapäevases võtmes. Aga seda ma ei teinud kahjuks.

Film võitis kaks Oscarit muusika eest. Pole ka imestada, sest "Moon River" on võrratu laul! See muidugi ei tähenda, et üks hea laul otsustab filmi saatuse ja tagab kohe mitu Oscarit.

Audrey Hepburn on muidugi selle filmi staar. Tema ülimalt oskuslikult mängitud naiivne lapsnaine Holly paneb samal ajal nii kaasa elama kui ka kaasa tundma. Võib-olla põhjendamatult, aga mitmel korral leidsin end mõtlemast, et "Hommikueine Tiffany juures" on nagu "Seks ja linn" umbes 60 aasta eest. Komöödiastsenaariumis on kindlasti algteksti sügavust vähendatud, aga just see žanr on selle loo puhul filmile sobivaim. Naersin mitmes kohas sügavalt ja pikalt, kuigi lõpustseenid panid sõna otseses mõttes pisarad voolama.

Hebpurni partneriks on kirjanik Paul (Fred) Varjak, keda kehastab George Peppard. Esimene koht, kus ma filmis südamest naersin, oli see, kus Holly ronib aknast Fredi magamistuppa ja seal hommikumantli väel ringi traavib, lõpuks aga voodisse mehe rinna najale poeb ja magama jääb. Nii täpne on see, kuidas Fred tal asju käest ära võtab ja öökapile paneb ...

Ilus komöödia, puhas klassika! Sobiks vaatamiseks nt jõulude ja aastavahetuse ajal, kui tahaks midagi helget, ilusat, kerget ja head. Ja ajatut.

Salakaval valu

Varraku sari "Moodne aeg" on üldiselt kindel märk kvaliteedist. Selles sarjas on avaldatud ja avaldatakse edaspidigi uuema aja väliskirjanike loomingut. Nõudlikumale lugejale. 2002. aastal ilmus muu hulgas Andrew Milleri "Salakaval valu", mille esmatrükk Inglismaal ilmus kõigest viis aastat varem ehk 1997. aastal.

"Salakaval valu" on kirjaniku esikromaan ja olevat raamatu kaanel kirjutatu järgi kujunenud kirjanduslikuks sensatsiooniks. Muljetavaldav! Ilmselt ei tähenda sensatsioon siinkohal bestsellerit, sest vaevalt ma viimasel juhul sellest raamatust alles paar kuud tagasi esimest korda kuulnud oleksin. Armas kolleeg pistis pihku, öeldes: "Tõin sulle lugemist."

Esimese paarikümne lehekülje lugemine oli üsna piinarikas. Ei saanud üldse aru, kes on kes, mis toimub. Eks oli harjumatu lugeda üle pika-pika aja teostki, mille tegevus toimub 18. sajandil (no kes tänapäeval kirjutab nii vanast ajast, ilma et kuulutaks sellest kui ajaloolisest romaanist). Kummalisel kombel on autor suutnud väga hästi tabada ajastu hõngu, olles siiski stiili mõnusalt kaasajastanud. Nii et äkitselt muutus lugemine puhtaks naudinguks.

Peategelane on arst James Dyer, kes ise valu ei tunne. Tema andekus, ravimisviisid ja ravimiskiirus on imeline. Kui temast elu teises pooles saab justkui uus inimene ja kui ta hakkab valu tundma, kui kõik elu jooksul kogetu pinnale kerkib, tekkis mul assotsiatsioon tippspordiga. Tippsportlased kipuvad ju sageli vanas eas kannatama tohutute valude ja piinade käes - luud, lihased, liigesed valutavad, kõik vanad vigastused annavad jälle tunda. James Dyeri karakterisse on kirjutatud suurepärase täpsusega sisse see, et eesmärgile jõudmiseks tuleb keskenduda peamisele. Ta keeldub külmavereliselt postipoisi ravimisest, öeldes, et kui ta oleks teel Venemaale iga postipoisi pärast peatunud, ei oleks tal olnud seda teekonda mõtet ette võttagi. Kuni selleni välja, et ta möönab, et siis, kui ta valu ei tundnud, ei kahelnud ta kunagi, nüüd aga on ta muutunud väga ebakindlaks.

Tõrvatilk meepotis on selle raamatu tõlge, õigemini halvasti toimetatud tõlge. Lausa häiriv on lugeda, kui nimi on kirjutatud järjestikustes lausetes erinevalt.

Minu kallis Eesti

Kui eestlane nagu mina ei ole kaks ja pool kuud Eestis käinud, on Tallinnas väga palju juhtuda jõudnud. Viimati ehk augusti alguses oli kurikuulus Solarise keskus pooleli ja Vabaduse väljakulegi olid vaid tänavakivivirnad kohale veetud. Nii ma seadsingi oma sammud Solarise keskuse Apollo raamatupoe poole, lootuses osta sealt Justin Petrone "Minu Eestit". Pood on suur, aga liiga sopiline ja ma ei õppinudki seal orienteeruma. Võib-olla oli neil korralik süsteem alles loomata? Pöördusin müüja poole ja sain vastuseks, et "Minu Eesti" on otsas. Aga ma nii tahtsin seda raamatut! Ostsin raamatu hoopis Viru Keskuse Rahva Raamatust, kust oli seda ka hõlbus leida.

Õhtul hakkasin suure õhinaga lugema ja mind valdas äratundmise tunne. Olin lugenud küll, et selle raamatu pealkiri võiks olla pigem "Minu Epp" vms, aga ühe maa või riigi või rahva muudavadki armsaks ja tähtsaks inimesed, kohad. Kindlasti põhineb see raamat Justini päevikumärkmetel, mis tähendab, et päris raamatu alguses nägi ta oma ebaharilikust mitmekordsest Euroopa-külastusest hoolimata maailma päris noore (ameeriklasest) mehe silmade ja mõtete läbi.

Mulle meenus tahtmatult stseen Tarantino viimasest filmist "Vääritud tõprad", kus sakslannast filmitäht küsib Brad Pitti ja tema jõugu käest: "Kas teie, ameeriklased, mõnda muud keelt ka peale inglise keele oskate?"

Nüüd kirjutas aga luust ja lihast ameeriklane, et iseenesestmõistetavalt tuleks Eestis elades eesti keel ära õppida. Olgugi et talle kinnitati rohkem kui üks kord, et siin on nii palju neid, kes ka pärast 50 aastat ei ole seda keelt suutnud, viitsinud, tahtnud ära õppida. Peale selle meenus mulle Justini vist "Ringvaatele" antud intervjuu, kus ta kirjeldas, kui arusaamatu oli leppida nt sellega, et "ülemisele korrusele" ütlemiseks tuleb eesti keeles nii palju silpe üksteise otsa laduda. See koht on raamatus olemas!

"Justin, tule ülemisele korrusele!"
"Mida?" Ma üritasin neid silpe kokku panna, aga mu eesti keele oskus oli endiselt algajate tasemel.
"Ü-le-mi-se-le kor-ru-se-le!"
Vaatasin abipaluvalt Epu poole.
"See on inglise keeles upstairs," ütles ta.
"Teil kulub selleks üheksa silpi? Kuidas ma selle keele küll ära õpin?"

Andrus Kivirähk on "Rehepapile" äärmiselt tabava alapealkirja pannud - "November". Kuigi Justin Petrone satub Eestisse esimest korda väidetavalt keset kõige pimedamat talve, tunnen ma kogu raamatu vältel, kuidas elu Eestis ja eestlased oma tumeduses, kinnisuses on nagu november või novembris. Kui ma nendel ülisombustel Tallinna tänavatel kakerdasin, mõistsin äkki, kui raske võib olla metropolist siia saabunul kohaneda.

Kummalisel kombel tean veel mitut Eestisse elama asunud välismaalast, kellel ei ole autot. Nii ei tundunud mulle tegelikult üldse imelik, et Justin ja Epp mõõtsid vahemaid Tallinna ja Tartu ja Viljandimaa vahel bussiga. Lõpuks lendasid Hiiumaale lennukiga. Samas aga elasid Tallinna kesklinnas. Tallinna kesklinnas elab ikka väga vähe tallinlasi. Mitte et see midagi kättesaamatut oleks. Selline huvitav tähelepanek lihtsalt.

Epu seletuste ja selgituste kaudu õpib Justin Eestit ja eestlasi tundma. Eks ta näeb ja mõtleb sealjuures veel ka omi mõtteid, aga mitmes kohas tahtnuksin kas vastu vaielda või täiendada. Tõtt-öelda pelmeenide söömise kirjelduse juures hakkas mul Justinist lausa kahju, sest päris nii see ju ei ole, et pelmeene ainult keedetakse. Neid võib vabalt praadida! :) Ja üks tuttav mainis hiljuti, et tema keedab kõigepealt ja siis praeb. Ma ei kujuta ette ... Tammsaare lause "tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus" on minu mäletamist mööda kontekstist välja rebitud ja on tegelikult sootuks teistsuguse tähendusvarjundiga. Mis muidugi jälle ei tähenda, et see väga hästi ei seletaks eestlaste arutut tööhullust.

Hämmastavalt täpne (lõuna?)eestlase kirjeldus on selles raamatus ka:

Amandal olid suured punased põsed ja ohtralt energiat ning ta meenutas mulle prisket kana. Tema abikaasa Reinhard oli aga aeglane kukk, kes vaatas kaugelt, kuidas asjad edenevad. Enamik Eesti paare olid sellised. Naised olid hakkajad ja väge täis. Mehed olid kohal ja polnud ka.

Ma panin esimesel õhtul raamatu umbes 75. lehekülje juures käest ära ja jäin oma Eestile mõeldes magama. Hiljem lugesin seda raamatut veel bussis Saksamaa viinamarjaistanduste juurde ja juurest sõites ja õhtuti, unistades süldist, verivorstist ja lumest.

Shinedown või "shine down"

Käisin esimest korda elus nii raske muusika kontserdil, nagu teeb Shinedown. Ja tulin sellelt kontserdilt esimest korda elus ära üleni turris meeleolus.

Esimene soojendusbänd oli ok, s.t vist piisavalt soft. Aga teise muusika tappis. Olin peaesinejat ehk Shinedowni enne kontserti natuke plaadilt kuulnud ega saa öelda, et see muusika mulle üldse ei meeldi. Aga kui nad lavale tulid, jõudis pärale, et selline agressiivsus ja sellised kollid nagu need seal laval ei ole kindlasti päris minu maitse. Pärast kontserti kodu pooles minnes püüti mind ju kenasti veenda, et selle kontserdi rikkus ära ruum. Teisisõnu, liiga väike ruum. Detsibellid olid maksimumini viidud või enamgi meel. Tõsi, kui muusika kuulamiseks, nautimiseks on hädavajalik kõrvatropid kõrva panna, siis on asi ju tasakaalust väljas. Möönsin, et võib-olla tõesti suudaksin neid kuulata kusagil põllu peal, kus nad on minust piisavalt kaugel ... Aga pigem vist ikka mitte.

Sõnaga, see muusika mulle ei meeldi. Ja tundsin, et olen lihtsalt vales kohas. Minusugustest koosneva publiku üle ei rõõmusta ükski artist.

Positiivset oli selles õhtus täpselt sedavõrd, et mõni lugu oli neil meloodilisem ja solistil on ülihea hääl. Eriti negatiivne oli aga ilmse ülevõimenduse kõrval solisti harjumus lugude vahel pikalt rääkida. Ilmselt tõmbas niiviisi hinge.

Veel üks avastus - Daniel Powter

Neljapäevaõhtune kontsert Den Atelier's oli harjumatult publikuvaene. Kui tavaliselt on selle ülilaheda koha põrand tihedalt kuulajaid täis ja rõdud pealekauba, siis nüüd jagus nii soojendajale (Luksemburgi kohalik staar Andrea) kui ka peaesinejale Daniel Powterile kuulajaid umbes poolele põrandale.

Mina muidugi nägin ja kuulsin Andreat esimest korda. Tal on üllatavalt hea hääl, aga vist kõik lood olid vanad-vanad kaverid. Muu hulgas nt Alhaphille'i "Forever Young". Mõni veidi parem, mõni veidi halvem töötlus.

Daniel Powterit võrreldi kohalikus meedias James Bluntiga, aga minu meelest ei ole nende muusikal mingisugust kokkupuutepunkti. Nad on erinevad! Daniel Powteri esimese singli lugu "Bad Day" on üsna tuntud, aga ülejäänud lood olid küll täitsa võõrad. Enamik neist küll väga head. Olin hommikul 4 paiku üles ärganud, kaks paaritunnist lennusõitu üle elanud, tööl olnud ja üsna-üsna väsinud, mistõttu olin üpris mures mulje pärast, mida mulle ühe järjekordse tundmatu artisti kontsert jätta võiks. Eriti kui näed, et tegemist ei ole tõepoolest väga tuntud artistiga. Eriti veider on, et siinne publik tuletab mulle alati meelde Eesti publikut - algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. :) Nii et publiku vähesuse tõttu tundus Daniel Powter ikka algul väga hädas olevat. Küsis lausa: "Kas ma saan midagi teie heaks teha, et te end veidi paremini tunneksite?" :) Tasa ja targu suutis ta aga rahva "käima lükata" ja viimase loo lõppedes oli publik ennekuulmatus vaimustuses. Sellise trampimise ja aplausiga tagasikutsumust ei mäletagi ... Tagasi nad siiski tulid ja laulsid veel kolm laulu.

Maarja kuulutamine

Kogemata märkasin eile, et "Maarja kuulutamine" esietendus Katariina kirikus täpselt aasta aega tagasi, s.o 10. novembril 2008. Omamoodi nagu sünnipäevaetendust nägin nüüd siis.

"Maarja kuulutamine" on theatrumlikult klassikaline väga hea teater. Ilmselt ei ole lavastuse tarvis näidendi teksti kuidagi kärbitud, samuti ei ole selle lavastuse puhul tegemist tänapäevastatud tõlgendusega. Näitlejad mängivad ajas ja ruumis elu. Elu keskaja Prantsusmaal, taustal saatmas Jeanne d'Arci lugu. Võib-olla on eestlasel lihtsam vaadata vene lool põhinevat tükki, sest Prantsusmaa ja keskaeg on nii kaugel. Ka usk ei ole eestlasele kunagi ülemäära tähtis olnud. Aga mulle hirmsasti meeldib, et Lembit Petersonis on eneseusku ja meelekindlust täpselt nii palju, et ajada oma rida ja saada suure töö eest ka tasutud.

Olen pidanud Theatrumit pigem kindla publikuga teatriks ja neile viimatisel teatriauhindade galal osaks langenud suure tunnustusega võib ehk kaasneda veidi liiga suur tähelepanu. Teatrisse satub publik, kes sinna muidu ei satuks ja kes võib kergesti pettuda. Sest nii ekstreemsetes tingimustes kolmevaatuselise etenduse vaatamiseks peaks endale väga selgelt aru andma, mille nimel seda kõike tehakse. Olgugi et väga hästi tehakse.

Mängukoht on peaaegu ainuvõimalik. See on lausa autentne. Kavalehel on paar pilti lossist, mida nähes valdas näidendi autorit dejavu-tunne. Theatrumi lavastuse mängukoht ei jää sellele kohale üldse alla. Pealegi tekib selles kohas olles tunne, nagu viibiks mõnes Lääne-Euroopa lossis või kloostris.

Näiteseltskonna kiituseks peab ütlema, et see on vähemalt tuumiku puhul ideaalilähedane ansambel. Teksti oleks saanud ju kärpida kohe alguses Pierre'i ja Violaine'i dialoogi arvelt, aga Lembit Peterson lavastajana seda loomulikult ei teinud. Nii saigi Rain Simmul olla laval ainult alguses. Aga ta oli seal nii jõuliselt, et kogu aeg oli tunne, et ta võib iga hetk uuesti sisse astuda. Ema (Mare Peterson) triikis ja silus, proovis ja lootis, aga elu läks ikka nii, nagu minema pidi. Maria ja Laura Peterson õdedena mängisid tõesti nii ehedalt kahte erinevat kannatust, et alati kui Laura suu lahti tegi, tundsin peaaegu, et kogu tema valu tuleb minusse. Maria Violaine ütles lõpus enne oma surma lause, mis mul nüüd juba teist päeva meeles mõlgub: "Nii ilus on olla elus!" Ma lihtsalt ei oska sõnadesse panna, mida tundsin Lembit Petersoni ennast vaadates, kuulates. Tahes tahtmata mõtlesin tänapäevale, et milline on tänapäeval mees, kes paneb uue noore mehe enda asemele ja usaldab sellele kogu oma elu ... Ma ei tea, kas sellist meest ongi? Kas selliseid mehi oli keskajalgi? Ja see uus mees on Jacques Hury (Andri Luup), kellest õhkub, et teda võib usaldada. Temas oli täpselt parasjagu lihtsust ja soovi rahus töötada, et mul hakkas temast kohati väga kahju, kui tema inimlikud tunded tõukasid leeprahaige eemale.

"Maarja kuulutamine" on suur lavastus, väga hea teatri näide. Materjali valikul ei ole lähtutud menutüki loomise soovist. Ometi on see nüüd nii palju tähelepanu pälvinud.

Üks asi veel. Tõnu Õnnepalu tõlge on vapustavalt hea!