Lohetätoveeringuga tüdruk, see Hollywoodi oma

Film, mis haaras mind juba esimestel minutitel koos Led Zeppelini "Immigrant Song'iga" täielikult kaasa. Ja tuletas meelde, et Stieg Larssoni Millenniumi triloogia esimese osa eestikeelne tõlge lebas mul mitu kuud öökapil, oodates kannatlikult lugemisjärge. Sõbranna oli selle mulle lugemiseks andnud, aga mina ise lugemiseni ei jõudnudki. Laenasin korraks edasi ühele teisele sõbrannale, kes luges ise ja kelle mees ka luges. Järgmised kaks osa hankisid nad juba ise, sest mina viisin oma raamatu esimesele sõbrannale tänulikult tagasi ja teist osa endale lugemiseks ei küsinud. Pärast Hollywoodi filmi vaatamist otsisin raamatu raamatupoest üles. Film, mis pani mind uuesti raamatut otsima, on Stieg Larssoni samanimelise raamatu järgi tehtud "Lohetätoveeringuga tüdruk" (The Girl With Dragon Tattoo).

Raamatut ei ole ma siiski veel lugenud. Paar aastat varasemat Rootsis tehtud seriaali olen nüüd vilksamisi vaadanud, aga pigem teist ja kolmandat osa. Huvi tekkis sellepärast, et kahte õnnestunud versiooni on väga palju võrrelda üritatud, eriti naispeaosatäitjaid. Hollywoodi filmis Lisbeth Salanderi mänginud Rooney Mara nimetati nüüd igatahes Oscari kandidaadiks ja minu meelest igati õigustatult. Tema Lisbeth Salander on ühest küljest nii gooti, et hirm tuleb peale, teisest küljest jällegi nii haavatud ja haavatav, et igal uuel kriimustusel võiksid olla väga kurvad tagajärjed. See pani kahtlema filmi lõpus, mis paistis kolehollywoodilik. Peab ikka raamatu läbi lugema.

Ajakirjanik Mikael Blomkvisti kehastab Daniel Craig. See roll on loodud kuulsale ja heale näitlejale. Craigil tegelikult polegi vaja mängida, sest fakt, et ta on selles rollis, mängib tema enda eest. Vaataja pilk on ekraanile naelutatud ja film tundub etteaimatav. Aga tühjagi! Kõik on hoopis põnevam. Skandaali sattunud ajakirjanik Mikael Blomkvist hakkab enda ja ajakirja nime puhtaks pesemise eesmärgil uurima Vangerite perekonna saladust. Töö tellija lubab vastutasuks väärt infot. Talle saadetakse appi riigi esihäkker Lisbeth ...

Henrik Vangeri osas on Christopher Plummer, aga hoopis huvitav leid oli selles filmis mu jaoks Martin Vangerit kehastav Stellan Skarsgård. Mõneti trafaretne käitumine lasi ju aimata, kes on kunagi kadunud noore tüdruku loo taga, aga ...

Põnevikulaadse sisu tõttu ei ole "Lohetätoveeringuga tüdruk" pikemalt järele mõeldes väga kriipiv. Filmis on küll stseene ja liine, mis ületavad õrnahingelisema vaataja taluvuspiiri, kuid need lasevad aimata ajakirjanduslikku faktilembust. Hirmus põnev on kogu aeg, lihtsalt hirmus ja hirmutav on ka, kaks ja pool tundi kaovad kiiresti, karakterid on väga eredad. Tunnen, et see on Skandinaavia. Järelikult peab režissöör David Fincher olema tabanud originaali.

Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk

Üha sagedamini olen avastanud end mõtlemast, et kui teatri puhul huvitab mind eelkõige materjal, siis filmi puhul kipuvad meelitama näitlejad. Päris kindlasti ei ole spioonifilmid žanrina need, mida tingimusteta vaatan. Aga kui ühes filmis on sellised näitlejad nagu "Plekksepas, rätsepas, sõduris, nuhis" (Tinker, Tailor, Soldier, Spy) ja kui see ei ole veel ka Hollywoodi film, siis olengi ära ostetud.

Märul puudub selles filmis täielikult. On vaid üks tulistamisstseen Budapestis. Teatavas mõttes on see ka filmi keskne stseen, selle põhjusi püütakse George Smiley (Gary Oldman) juhtimisel analüüsida, kuigi mäng on palju peenem. Nimelt on teada, et Briti luures on aastaid olnud reetur. Aga kes? Algavad keerulised vestlused, mille käigus saab üha valusamalt selgeks, et spiooni elu valinul ei ole võimalust kannapööret teha. Et kellelgi on siis veel abikaasa ja lapsed, tähendab, et need on samasugused varjud nagu George Smiley abikkasa Ann selles filmis - teda ei näe kordagi ekraanil, aga roll on tal kogu loos vägagi tuntav. Niisamuti ei ole kordagi ekraanil näha niiditõmbajat Karlat. Kuidas käituvad väiksemad tegelased (nt Colin Firth, Benedict Cumberbatch, Toby Jones jt) vigu tehes või tunnustust ihaldades, on aga kirjutatud mõnel juhul lausa näkku.

Lugesin kusagilt, et "Kingsepp, rätsep, sõdur, nuhk" on raskesti jälgitav, kui ei ole enne lugenud John le Carré romaani. Ma ei olnud. Tõsi, kuna toetavat pilti on vähe, jääb üle keskenduda pikkadele aruteludele. Tomas Alfredson on režissöörina ära tabanud, et niisuguse vormiga mõjule päsemiseks tuleb valida väga head näitlejad. Igatahes on räägitu tänapäeva kõike võimaldava ja seetõttu sageli ebaveenva filmikunsti puhul palju mõjusam. Selles filmis jääb vaatajal piisavalt aega kujutlemiseks, kaasamõtlemiseks ja niidiotste kokkusõlmimiseks. Ela vaid kaasa!

Sarneti "Idioot"

Olen seda vist mitu korda öelnud, et Risto Kübar on mu üks lemmiknäitlejaid. Kui Rainer Sarneti "Idioodi" telereklaami nägin, olin suures ootusärevuses ja põnevil. Lootust seda filmi kinos näha ei paistnud aga esialgu kusagilt. Nägin reklaamklipi taga teatavas mõttes tüüpilist eesti filmi - kunstilist või kunstlikku tervikut (jah, kõlab õõnsalt!), mille aluseks on kirjandusklassikasse kuuluv teos. Keskses rollis Risto Kübar, kelle kohta leidsin hiljuti kusagilt arvamuse, et ta polegi justkui inimene, et teda on raske kujutleda väljaspool teatrilava või filmilina elamas oma igapäevast elu nii, nagu teeme seda meie, tavalised inimesed. Hoopis kergem on kujutleda, et ta liigub mingis täiesti teises maailmas. Nonii, aina õõnsamaks mu jutt muutub! Aga ebamaisust temast õhkub.

Sarneti "Idioodile" on ette heidetud, et sel on väga vähe ühist Dostojevski samanimelise raamatuga. Mingi niidistik on ikka küll Dostojevski romaanist, aga olgem ausad, seose Dostojevskiga võinuks kõrvale jätta küll. Olnuks mõjusam, kui režissöör oleks astunud veel paar sammu raamatust kaugemale ja lasknud vaatajal aimata ja otsida seost. Praegu loodud pilt on liiga vahepealne: vene veri elik vene nimed ei anna midagi juurde, samas kui Narva kiriku müürid võttepaigana annavad isegi liiga palju juurde. Taust jääb hämaraks.

Omaette peatükki väärivad kesksed näitlejad. Risto Kübara kõrval Katariina Unt ja Tambet Tuisk. Esimene on väga omas elemendis, kananahk tekib ihule, kui tema haprus suurelt ekraanilt vastu voogab. Teine on "Idioodis" maailma ilusaim naine. Lihtsalt ebamaiselt ilus. Kolmas on kaotaja, olgugi et võitlusvaimu ja julgust võitu ihata on just temas kõige rohkem. Kellekski teiseks ei muutu. Vaevalt et Flaubert'gi vastu tuleb. Selle kolmiku kannul käib kui vari Ragne Veensalu. Miks? Kahjuks ei ole temast partnerit Risto Kübarale ega vastast Katariina Undile. Maitseasi ehk, kuid see liin jäi filmis kõige nõrgemaks.

Juhtub harva, kui võttekoht on juba ise vaatamisväärsus. Narva kirik siin filmis oli. Lumm ja taevalikkus võidutsesid ärevalt kulgevas idiootses elus ja tahes tahtmata käib mõte tagasi filmi alguse juurde, kus kolm meest rongis juttu ajavad. Üks neist tuleb pikkade aastate järel Venemaale ega tea enam kedagi ega midagi. Kahe teise maailm sellega siin piirdubki.

Tummfilm "Artist"

Siis kui mina "Artisti" (The Artist) nägin, ei olnud Oscari kandidaate veel välja kuulutatud. Auhindu ja nominatsioone oli aga juba küllaga. Eks näis, mis veel tuleb. Minu ootused ületas "Artist" kuhjaga. Õigemini, ma ei osanudki midagi oodata. Arvasin, et see on lihtsalt üks tummfilm. Mustvalged filmid on juba ära igatsetud, järelikult võis tummfilmiga katsetada, et tähelepanu võita ...

"Artist" on kurb lugu ajast, kompromissidest, andestamisest, unistustest, nende purunemisest ja täitumisest, lootusest ja lootusetusest, sellest, mis praegu on tähtis, kuid paari päeva pärast pole enam üldse, armastusest ja üksindusest, sõprusest. Kuidas kellelegi. Kahe suurepärase peaosa kõrval teeb absoluutselt parima etteaste aga tummfilminäitleja George Valentini (keda mängibki Jean Dujardin) koer. Tema tundus olevat kõigi lemmik nii elus, filmis kui ka laval. Ja on nüüd arvatavasti kõigi nende lemmik, kes "Artisti" näinud on. Naispeaosas on Bérénice Bejo, kelles justkui tuhast tõusnud staarina säilib esimeste prohmakate järel siiski hulk inimlikkust ja südamlikkust. Kogu filmi läbiv südamlikkus ongi vist see, mis teeb "Artistist" filmi, mis meeldib ühtviisi kriitikutele ja reavaatajaile.

George Valentini elu kuulsuse tipul on unistuste elu ja tema andekus paistab silma nii filmimaailmas kui ka pärislaval, otse publiku silme all. Aimatavad on siiski ka pinged kodus. Nii puruneb abielu väga kiiresti kohe, kui filmimaailma staar vajab lähedaste tuge. Ei ole seal mingit labast armulugu, on lihtsalt uued ajad ja uued inimesed, konkreetsemalt noor tantsijanna Peppy Miller, kes peab muutust filmikunstis iseenesestmõistetavaks ja kellest saab uue aja staar. Vaatajad pöörduvad tema poole ja George Valentini ei mäleta varsti enam keegi. Korraks ta veel üritab ise ühe filmi teha, kuid publikumenu see enam ei saavuta. Me ka vaatame seda filmi, saame omamoodi energiasüsti, kuid need ajad on siiski lõplikult möödas. Kuuldavasti olevat Inglismaal vaatajad isegi raha tagasi küsinud, kuna nende arvates ei ole see tummfilm. Inimesed ei mõista enam niisugust kunsti.

Järgmine teema on muusika. Vahend, millega puhuti omal ajal filmile hing sisse. Muusika ei ole kuhugi kadunud, ka näitlejad ei ole kuhugi kadunud. Igatsus ja unistused ja mälestused ja tänutunne jäävad niisamuti. Mulle tundub, et see kummardus vanale-heale on praegu rohkem väärt kui lihtne eepiline lugu.

Hennessy uusaastakontsert 2012

Selle aasta Hennessy uusaastakontserdile pileteid ostes ma tegelikult natuke kahtlesin, kas Andres Mustonen sümfooniaorkestri ees on ikka see, mida ma näha tahan. Repertuaar sai siiski otsustavaks ja kontserdile ma läksin. Juhtus nii, nagu arvata oli - mulle ei meeldi palju sellest, mida Mustonen dirigendipuldis teeb. Emotsionaalseid ja väga energilisi dirigente on ju küll ja samal kontserdil bandoneoni mänginud itaallane Mario Stefano Pietrodarchi lausa hiilgas oma emotsionaalsusega. Mustonen võib kas või nahast välja pugeda, ikka tahaks öelda, et las me kuulame nüüd muusikat. Iisraeli päritolu sopran Etty Ben-Zakken esitas mingi gruusia helilooja repertuaari ja see oli kogu kontserdi ainus pala, mis mulle ei meeldinud.

Kontserdi alapealkiri "Eksootiline rännak" kandis ilusti repertuaari sisu ja aasta esimese päeva lõpetuseks on niisugune muusikaline ringivaatamine muusikamaailmas väga sobiv. Eriti kui giidiks on õhtujuhina lihtsalt suurepärane Andrus Vaarik. Huvitav, kes tema teksti kirjutas? Päris vaimukas, kuigi sisaldas ka jaburavõitu järeldusi.

VAT Teatri "Help!" Oulu Linnateatris

22. ja 23. veebruaril 2012 saab Oulu Linnateatris vaadata VAT Teatri ja Budapesti teatri Kolibri koostöölavastust "Help!". VAT Teatri ja Budapesti teatri Kolibri koostöölavastus kuulub Euroopa teatriprojekti Platform 11+ programmi. Näidendi on kahepeale kirjutanud Aare Toikka ning ungarlane Peter Horvath.

Mänguajad Oulu Linnateatris on järgmised: 22. veebruaril 2012 kell 18.30 ning 23. veebruaril 2012 kell 10.00

Saabastega kassi film

Vaieldamatult halvim kinoelamus 2011. aastal oli "Saabastega kassi" (Puss in Boots) multikas.

Vaatasin Eestis kinos dubleeritud versiooni ja seetõttu võib ju olla, et oma süü on ka dubleeringul, aga nii roppu filmi ei olegi ma vist varem näinud. Eriti kui arvestada, et tegu on ju lastefilmiga. Kas olen mina nii rikutud või mis, aga allapoole vööd nalju oli selles filmis ilmselgelt liiga palju.

Kui dubleering kõrvale jätta, siis sisu pole ju ollagi. Ühe tuntud muinasjututegelase ümber on välja mõeldud lugu, mis tegelikult ei kanna. Ei tohi unustada, et filmi on teinud "Shreki" tegijad ja Saabastega kass on tegelikult pärit samuti "Shrekist". Ju leidsid tegijad, et ükshaaval omaaegse kultusfilmi kõrvaltegelaste elu kajastada võiks olla hea idee. Saabastega kassi tahetakse kujutada justkui ülla rüütli ja musketärina, kellel minevikust varuks hüljatu ehk orvu saatus, raske lapsepõlv. Peale selle risti ja viletsusena varjuna kannul käiv reeturiks osutunud lapsepõlvesõber, kelle kinnisidee on saada kätte kuldmune munev tibu. Ei puudu ka kassil pead segi ajav emane kass ja röövlipaar, kus ohje hoiab võimukas naine.

Kui "Shrek" oli film, millest leidsid midagi nii täiskasvanud kui ka lapsed, siis "Saabastega kassi" puhul ei suuda ma üldse määratleda, kes selle sihtgrupp olla võiks. Hollywoodi rämps. Olin pärast filmi niivõrd tõre, et lubasin endale, et enam kunagi ei vaata 3D-d. See film tõestas veel kord, et enamasti ei ole 3D-efektides midagi niisugust, ilma milleta oleks kahemõõtmeline ekraanipilt halvem.