kolmapäev, 29. juuli 2009

"Kon-Tiki" lavakujundus on võluv

"Kon-Tiki" lava on üks autentsemaid, keerulisemaid, huvitavamaid lahendusi, mida ma teatris näinud olen. Lisaks on uudne selline distantsilt mängimine. Teises ruumis on mängitud küll ja pilti video abil edastatud, aga just see laev merel. Päikesepaistelise ilmaga Käsmus peegelsileda mere ääres sellist pilti nähes paneb päriselt ka ahastama: "Ainult ääretu meri ja ilus sinine taevas. Masendav!" Kui teater suudab nii tõetruu olla, on eesmärk saavutatud. Sellises teatris olles võiks tegelikult ka ainult lava vaadata ja midagi poleks katki.

Kõrimikrofonid näitlejatel häirisid. Võib-olla oleks saanud häält kostma panna pigem mingite laval olevate statsionaarsete mikrofonidega?

"Kon-Tiki" näidend ja lavastus peaks tekitama ettekujutuse tühjusest, ääretusest, lootusetusest. Kui nii saab öelda. Mina ei armasta merd, õigemini mulle ei meeldi vaadata merd, kui mitte midagi muud peale ääretu mere ja sinise taeva pole näha. Niipea kui silmapiirilt hakkab paistma maa, saan lootuse tagasi. Seda lõputus tühjuses ihuüksi olemise ahastust võiks see tekst edasi anda. Võiks, aga ma ei ole kindel, kas see ikka nii hästi õnnestub. Esimeses vaatuses nautisin Jan Uuspõllu mängu. Tema "mulle ei meeldi mõttetult kodus passida" mõttest kujunes kandev idee, olgugi et ka Raivo E. Tamme "kodus on mul kõik asjad ilusti oma koha peal" tähendab sisuliselt sedasama, et vahet pole, kus olla või kuidas olla. Aga midagi jäi puudu. Teises vaatuses võeti viinapudel ligi ja see pani filosofeerima. Etendus läks käima.

Hussari näidend räägib tühjusest, üksindusest, igatsusest, võib-olla ka lihtsalt võistlusest iseendaga. Samas selles lavaversioonis ei puuduta need teemad nii, nagu võiksid. Omaenese teadmiste põhjal muidugi on võimalik mõelda, mida tähendab olla niiviisi nädalate ja kuude viisi ihuüksi merel või mis tunne see on, kui suusatada Tartu maratonil finiši poole, või kuidas olla, kui tuleb oodata lahingukäsku. Ega ma ei tea, tegelikult ongi keeruline ju igavikulisust näidata. Tunne vaiksest mere loksumisest, piiratud ruumis tasakesi kulgevast ajast ja toimetavatest meestest jäi õige. Ja täna on väga hea selle kõige lummuses ikka veel olla.

Üks on küll kindel: "Kon-Tiki" raputas minus ärkvele Norra-igatsuse. Oslosse tahaks praegu kõigepealt. Tahaks veel kord seda parve näha.

Mis näitlejaisse puutub, siis Jan Uuspõld ja Raivo E. Tamm tekitasid lavastuses tõeliselt tunde, et tegu on pärastilmasõjaaegse ajaga. Ehe! Mulle hirmsasti meeldis lõpus, kuidas nad pannkooki tahtsid: üks tiris naise seelikusaba nagu väike poiss. Teine rääkis ikka oma vaarikamoosist. Oh, mehed ja lapsed! :)

Üldse, etenduse lõpp oli geniaalne. Ükskõik kui vähe keegi meist rutiini armastab, on see ometi armsam kui tühjus ja ääretus. Ja mis siis lõpuks rutiinsem on: kas triivimine elumere lainetel või triivimine ulgumerel? :)

Väga muljetavaldavad olid toidud, mida "puhvetis" pakuti.

Pileteid ostes eksperimenteerisin. Ostsin piletid Kahe Musketäri kodukalt ja need saadeti postiga tasuta koju. Olen millestki sellisest ammu puudust tundnud. E-pilet on küll ka hea variant, aga kallimate piletite puhul on kuidagi imelik mõelda, et tegelikult saaks neid lõpmatult välja printida. Piletilevi vist saadab ka koju, aga mingi hirmkalli teenustasu eest.

teisipäev, 28. juuli 2009

"Küüni täitmise" lood ja laulud Saueaugul

Käisin esimest korda Saueaugu Teatritalus. Jah, seitse aastat on nad juba tegutsenud ja minu meelest alles nüüd sai valmis ka korralik koduleht. Igati õnnestunud. Plaan oli mul sinna minna muidugi varem, tänavusuvise lavastuse pärast ikka. :) ""Küüni täitmise" lugude ja laulude" esietendusele. Ma ei ole lugenud Runneli-Kõivu raamatut ega ole kahjuks ka näinud mõni aasta tagasi Endlas mängitud "Küüni täitmist". Nii et jälle täitsa valge leht.

Sellisel imelisel suvepäeval nagu eile oli rõõm sattuda sellisesse romantilisesse maakohta. Tallinnast üldse mitte eriti kaugel, aga ometi nii eraldi. Talu hoov oligi kuivanud heina täis. Etendus algas sellega, et Guido Kangur sõitis traktoriga kohale, kastis taustaks musitseeriv ansambel Paabel. Neist ma ei teadnud ka varem mitte midagi. Igatahes jälle üks hea bänd teada.

Saueaugu Teatritalu on sellise "heinategemise ilmaga" justkui loodud sellise loo mängimiseks! Meenus üks kunagine töökaaslane, kes kord mainis, et mõni turismitalu võiks korraldada heinategemise talguid, oleks nii tore minna maale heina tegema! No ma ei tea ... Olen kogu oma lapsepõlve suvest suvesse heina teinud: küünis heinavirna otsas tallanud, hoovi riisunud, loogu loorehaga riisunud jne. Ei tahaks nagu enam. Aga Saueaugul tundsin üle aastate jälle värske heina lõhna ja istusin heintele korraks mahagi. Leidsin timutivarre ega suutnud meenutada, miks ma kõikidest heinasortidest just timutit tunnen? Kas see on ehk millegi poolest parem? Kui Margus Prangel viskas heinavirna soola, tuli jälle meelde, et visati jah heinte vahele soola. Miks? Ei mäleta enam.

Kasterpalu on leidnud suurepärased näitlejad küüni täitmise lugusid rääkima. Taas kord pean tõdema, et Guido Kangur on absoluutses tippvormis ja Pille Lukin on nii-nii armas. Mulle meeldib tema meelekindlus mängida ainult siis, kui roll meeldib, ja garanteeritult kukub kõik siis ka imeliselt välja. Märt Avandi monoloog esimeses vaatuses oli etenduse esimene eredam hetk. Üldiselt jäi esimese vaatuse järel tükist veidi kahetine tunne: muusikaline pool oli imehea, aga tekst tuimavõitu. Need kahtlused haihtusid teise vaatuse esimestel sekunditel. Teises vaatuses säras Guido Kangur nii, nagu ma teda vist polegi veel säramas näinud, ja kui Aleksander Eelmaa istus seal katusel, tundsin, et see ongi üks päris heinategu, et üks heinalistest istub hingetõmbepausi ajal katusel ja räägib midagi nii tähtsat ja põnevat, et KÕIK jäävad kuulatama.

Tundus uskumatu, et lõpuks jõudsime küüni. Seal küünipõrandal olin jälle kodus. Kallis kauges lapsepõlves, keset heinaaega. Kuni võinuks ukse taga rohul kaste tekkida ... Ja Aadam parandab reha, teeb õhtuseks saunaks vihtasid, lõikab leiba. Kahju, et Margus Prangel selles tähtsas rollis nõrgaks jäi.

Üks asi ununes. Hernesupp ja soolalihaleib vaheajal. Väga hea supp oli ja veel parem leib-liha! Nagu oleks ise osa saanud heinateo vahel peetud piknikust. Värskete kartulite ja värske-hapukurkidega on mul tänavu omamoodi suhe. Head kartulit ju Lääne-Euroopas ei ole, rääkimata värskest kartulist. Juuli alguses Eestisse tulles käisin uuendatud Nõmme turul ja seal nüüd käima jäänud olengi. Peamiselt värskete kartulite ja värske-hapukurgi järel.

esmaspäev, 27. juuli 2009

Vahepeatus Hüürus

Homme mängitakse Hüüru mõisas viimast korda Uku Uusbergi kirjutatud ja lavastatud "Vahepeatust". See on igale teatrisõbrale lausa kohustuslik! Õnneks on lavastus esindatud ka septembris Tartus toimuval teatrifestivalil DRAAMA 2009.

Miks "Vahepeatus" nii oluline on? Esiteks sellepärast, et see on imetabane eesti uuema teatri visiitkaart. Noor lavastaja, noored ja veel nooremad näitlejad väga tänapäevase teksti kütkes. Uku ise nimetab seda teatriteksti "lustlik-naivistlikuks kurbmänguks", mis võiks vihjata tättelikkusele, aga on hoopis väga kaugel Tättest. :) "Vahepeatuses" on rohkesti sõnamängu ja ilmselt veelgi enam tasandeid. Tundsin ja nägin, kuidas kolm meest (Argo Aadli, Alo Kõrve ja Indrek Ojari) nautisid seal olemist ja mängimist. Ma ei saanudki lõpuni aru, kui suur osa oli etenduses improvisatsioonil. Tüdrukul (Sandra Üksküla), kes satub juhuslikult "Õismäelt veidi kaugemale" jalutama, et trotsida kuidagi "joone alla jäämisest" tingitud lootusetust, on justkui tunnistaja roll nende kolme mehe võistluses või võitluses elu võidujooksuga.

Olen ikka mõelnud, miks peab tänapäeval olema alati mobiiltelefoni teel kättesaadav, ka siis, kui üldse tuju või soovi kellegagi rääkida ei ole? Kas helistajal on üldse vaja nii väga just minuga rääkida? Piisab ehk sellestki, kui ta saab rääkida kellegi sellisega, kes samuti parasjagu helistab. Räägivad siis kaks telefoni omavahel ... Kui palju õnnelikum võiks inimene olla, kui elu on sedavõrd ära korraldatud, et igal kellaajal on oma tähendus või ülesanne? Mis on tähtsam, kas võit või osavõtt? Kas elust peaks osa võtma või peaks elama tippelu?

Homme proovin tolgendada.

Igatahes on Uku Uusbergi tekst geniaalne. Vähemalt sama hea kui "Pea vahetuse" tekst.

Sangar seiklusfilmis

2004. aasta suvel sõitsin autoga Norra pikimas tunnelis (u 24 km). Niimoodi seal maa all või maa sees olles, teades, et tunneli mõlemad väljapääsud on seletamatus kauguses, ja kuulates samal ajal Ivo Linna CD-d, mõistsin, see hääl paneb tundma, et kodu on siinsamas ...

Ma ei mäleta aega, mil ma ei oleks Ivo Linna laule ja Iffi armastanud. :) Vaatasin arusaamatuses emale otsa, kui viimane ütles, et talle meeldib Ivo vaid lastelaule lauldes. Ammusel nõukaajal Iff ikka aeg-ajalt laulis telekas koos lastega.

Mihkel Raud pühendab oma "Mustas poris näkku" pikad lõigud sellele, et Ivo Linna on parim eesti laulja. Üks ilmselt väheseid vaateid, mida ma Mihkel Rauaga jagan.

Juhtus nii, et sain minna alles viimasele Ifi juubelituuri kontserdile. Raplasse. Kohalik laululava oli inimesi puupüsti täis, kui nii saab öelda. Ja kontsert oli super! Ülimalt tore kava, alates vanadest videotest koostatud vaheklippidest, mida suurtelt ekraanidelt pidevalt vaadata sai, lõpetades imeliste taustalauljate Dagmar Oja ja Kaire Vilgatsiga. Sinna vahele mahtusid veel Maarja-Liis, Anne Veski ja Koit. Kõigil üks-kaks laulu esitada, et Iff ei jääks varju. Isamaaliste laulude ajal võinuks tekkida peaaegu nagu laulva revolutsiooni tunne. Palju puudu ei jäänud. Ja kostusid kõik Ivo paremad, populaarsemad, oodatumad laulud. Kui mitte muul moel, siis vähemalt popurriidena.

Lõpetuseks "Julge laul" ehk "Sangar seiklusfilmis". Ja otse loomulikult on mul sellest kontserdist saadik olemas ka DVD "Sangar seiklusfilmis".

reede, 24. juuli 2009

Kvantiteet "Täiskuu" valgel

Mida küll arvata, kui suvine vabaõhuetendus peaks algama kell 19.00, aga kell 19.10 askeldab saalitöötaja mõisaparki seatud pingiridade vahel ja proovib inimesi "koomale tõmmata", et üha uued ja uued saabujad istuma mahuksid? Kuhugigi. Viimased tulijad tulevad koos kõrvalasuvast baarist hangitud pinkidega ja paigutuvad kes-kuhu-saab. Umbes veerand tundi planeeritust hiljem etendus siiski algab. Kas see on tavaline, kui teater koju kätte tuuakse ja kui kohalik kultuuriosakond on omalt poolt samuti hoolega vaeva näinud, et kõik huvilised etendust vaatama tuleksid? Tõusuga pingiridu muidugi ei ole. Hinnanguliselt oli Saku mõisa pargis "Täiskuu 2" etendust vaatamas umbes 600 inimest. Aga noh, ilm oli ilus - päikseline ja soe - ja paljukest seda suve siin Eestimaal on ... Siiski meeldib mulle rohkem, kui kohad on nummerdatud ja tean, kas ja kus istuda saan.

Õnneks jäi selline korralduslik jama Roman Baskini "Täiskuu 2" puhul peaaegu ainsaks mõruks tilgaks. Ma ei oodanud sellelt lavastuselt muud kui võimalust ilus suveõhtu mõnusalt mööda saata. Teine asi, mis pettumuse valmistas, oli tõesti lavastusse puutuv. Nimelt et lavastaja oli Normani ossa pannud iseenda. Ei sobi ta sellesse rolli teps mitte!

Ma ei ole näinud Baskini esimest "Täiskuud", mida paar aastat tagasi Palmse mõisas mängiti. Möödunud suveks tegi ta sellest täiendatud või täiustatud variandi pealkirjaga "Täiskuu 2". Et need kaks lavastust väga sarnased on, kostus nüüdki publiku hulgast, ja seetõttu ka veidi pettununa.

Nagu öeldud, mina läksin vaatama "puhta lehena". Teise vaatuse ajal selles õhtusöögilaua stseenis, kus Tom peab istuma ülimadalal taburetil, turgatas järsku, et olen telekast lausa mitu korda näinud lavastust, kus Normani osas oli Juri Krjukov, Tomi osas Ain Lutsep jne. Siiski tuleb Baskini "Täiskuu 2" kiituseks öelda, et see on suvelavastuse ja komöödia kohta vägagi hea. Iseäranis meeldisid Pille Lukin ja Guido Kangur. Viimane on praegu üldse absoluutses tippvormis. Samas lubaks tekst mängida kogu tükki palju sügavamalt ja ma ei ole päris kindel, kas selline pealkirja muutmise kaudu loo nihkesse viimine on eriti õigustatud lahendus ...

neljapäev, 23. juuli 2009

Põletada pärast lugemist

Sirvisin Elioni digi-TV videolaenutuse filmiteeki ja leidsin 2008. aastal vändatud "Põletada pärast lugemist" (Burn after reading), peaosades mh Brad Pitt ja George Clooney. Režissöörideks samad mehed, kes lavastasid "Ei ole maad vanadele meestele", mis mulle hirmsasti meeldis.

Aga "Põletada pärast lugemist" oli küll selline, et praeguseks ei mäleta enam mitte midagi, üldse oli selle filmi põhiteema nii-nii primitiivne. Iga järgmine kaader oli üsna hõlpsasti etteaimatav. Brad Pitt kehastas endast umbes paarkümmend aastat nooremat tüüpi ja mõjus kohutavalt. Ah, üldse, see oli nii absurdne lugu.

teisipäev, 21. juuli 2009

Loo ja lootuse vahel võiks olla armastus

Nimetan Kristjan Üksküla debüütlavastuse "Kiivad armastajad" pikemalt mõtlemata üheks selleaastaseks paremaks lavastuseks. Selles lavastuses on rohkem aktuaalsust kui keskmises Eesti kutselise teatri repertuaaris olevas lavastuses. Suvetükkidest pole mõtet rääkidagi.

Kristjan lavastas end täna minu südamesse. Tegelikult juba siis, kui enne etenduse algust kavalehte lugesin. Kui ühel noorel inimesel on süda nii õige koha peal, siis me elame veel. Kristjan kirjutab: "Kõige rohkem huvitab mind teatris nagu ka elus see, mis jääb kahe sõna - loo ja lootuse - vahele." Tema kirjutatud lugu on struktuuriliselt väga aus: igale osatäitjale on antud võrdselt teksti, igaühel on mingi OMA kiiks ja ilmselt just seetõttu, et nad on sõpruskond ja tunnevad üksteist hästi, on igaühel võimalus mängida ja teha seda, mis kõige rohkem meeldib või mis kõige paremini alati õnnestub. Ammuteada ju, et parim tulemus saavutatakse ikka siis, kui sellesse, mida tehakse, ise ka usutakse, ja kui seda teha tahetakse. Tõesti, "ühes kaunimas vanalinna hoovis," nagu kirjutab Kristjan.

"Kiivad armastajad" on commedia dell'arte. Igati võrreldav ammuse "Armastusega kolme apelsini vastu". "Kolmes apelsinis" oli küll veidi rohkem power'it, aga "Kiivates armastajates" on ülimalt võluv just see soojus ja sõbralikkus, mis tänapäevasel närvilisel ajal ja enamasti iga hinna eest kellesti üle karjumise soovi puhul annab sooja ja annab jõudu. Selles loos ei ole negatiivseid kangelasi. Keeruline lugu näitab küll eri ühiskonnakihtidesse kuuluvaid tüüpe, aga kõik nad elavad ju ühtviisi keerulisel ajal ja kõigil neil on sarnased mured (või pigem ikka rõõmud). Selles loos ei ole ärapanemist, ei ole vihkamist ja vaenu. Linnateatri "Ronk" ei kõnelenud ajas eriti kuidagi, "Kiivate armastajate" taust on selgelt majanduskriis. Raskel ajal tulebki kokku hoida ja teha midagi niisugust, mis paneb tundma, et kuidagi peab olema võimalik. Plaan peab olema. Ja lootus peab jääma. Kui on veel Eestimaa (soe) suveõhtu, leiab alati pärast soovi olla tänasest parem, tublim jne.

Naerda saab kõvasti, lugu kulgeb piisavalt põnevalt, et ega eriti järgmisi käike ette aimata ei oska. Ja appi, kui hästi nad laulavad. Peeter Klaasi meistriklassi muusikud loovad muusikalise kujunduse puhul efekti, mis tuletab meelde "Pea vahetust".

Kui Kristjan lavastas end mu südamesse, siis Mikk Jürjens mängis end mu südamesse! Kuigi tegelikult moodustasid nad Kristjaniga üks "s"-i susistades ja teine kokutades ülimalt tervikliku teenritepaari. Täpselt sellise, kes võivad üksteise kallal nokkida, üksteist solvata üritada, aga kokkuvõttes jääb just selline "pada sõimab katelt ..." tunne. Ja Kristjan näitlejana on ikka ka väga hea. Kõige raskem osa on kahtlemata isadel ehk Rainar Aasrannal ja Tõnis Jürgensil, aga mõlema klaar nägu ja vilgas pilk suure kõhu ja veidi küüraka oleku taga (või ees?) lubab mõelda kas või et tänapäeva lapsevanemad on ennekõike kaua nooruslikud.

Tüdrukutest. Sandra Üksküla on lihtsalt väga võrratu. Fiametta osas olnud Mari Pokineni puhul jäi eredamailt meelde "suudlus" kaevul, kuigi see stseen kippus veidi liiga pikaks venima. Aga see oli nii-nii ilus! :) Kui Laura Kalle ehk Vittoria seisis profiilis, tõsine, solvunud, äraootav nägu peas, mõtlesin ma jälle, et nende hetkede pärast ma jumaldangi teatrit.

esmaspäev, 20. juuli 2009

Janu küll, aga mille järele?

Olen paar korda teatrist poole etenduse pealt minema jalutanud. Ainult paar korda oma suure vaatajakogemuse kohta! Viimane kord oli nii ammu, et suure hädaga mõtleksin küll aastaarvu välja, aga kas sellel on mõtet ... Laupäeva õhtul Endla Küünis ei jõudnud ma ära oodata, millal "Janu" esimene vaatus lõpeb ja millal saalist ja majast lahkuda saan.

Kirjutan kahe käega Danzumehe arvamusele alla. Lisada ei ole siia suurt enam midagi. Ehk seda ainult, et mind oli ju hoiatatud ... Aga hing ei andnud rahu - ikkagi võidunäidend, mitmel korral välismaa festivalidelgi osalenud ja kevadel Saksamaal Heidelbergi Stückemarktil Ahti Puuderselli sõnul "võeti etendus vastu ääretult hästi, sest seal käsitletavad teemad - elujanu, alkoholism, inimeste püüdlused ja igatsused on aktuaalsed kõikjal. Saksa teatritegijate huvi oli nii suur, et ta ei imestaks, kui „Janu“ võetaks lähiajal mõne sealse teatri mängukavva." Kuni selleni välja, et septembris Tartus toimuval Balti Teatrisügisel on "Janu" valitud ühe lavastusena Eestit esindama. Ma lihtsalt pidin seda nägema!

Ei suutnud lõpuni vaadata. Ja ma ei olnud ainuke.

Kui keegi kunagi selle näidendi fenomeni seletaks ... Martin Algus ise ütleb Postimehes: "Joomine pole «Janus» peamine, see on mingi probleemi väljendus, tagajärg. Kuskil on midagi, mille pärast inimesed ennast üldse hävitama hakkavad." Seda võiks näiteks mõni psühhiaater seletada. Mina ei leia sellest tekstist mingit uut iva. Õige küll, esimese vaatuse tekstist ei leidnud, aga parim näidend ei saa olla struktuuriliselt niisugune, et kõik vastused tulevad alles lõpus. Kivirähk selgitab paari aasta tagust kõrget hinnangut sellega, et tegemist on looga inimestest meie endi ümber.

Lavastusest ka ikka paari sõnaga. Anna ehk Kaili Närepi kriiskav karjumine kohe etenduse alguses mõjus nii ebausutavalt, et jäin korra mõtlema, kas Endlas tõesti kutselistest näitlejatest naisi enam pole. Ago Anderson, Helle Kuningas ja Lii Tedre olid igaüks omamoodi tõetruud. Samuti Lauri Kink. Ükskõik kui hästi keegi neist mängis, see ei läinud mulle korda. Muidugi olen ma lähemalt või kaugemalt selliseid enesehävitajast tüüpe näinud. Me kõik oleme. Muidugi ma tean, et alkohoolikuid on nii paremal kui ka halvemal järjel olevate inimeste hulgas, ja muidugi võivad sellise enesehävitusliku käitumise põhjused olla väga erinevad. Aga ma ei näe ühtki põhjust, miks peab nende põhjuste lahkamiseks kaleidoskoobina lavastatud dialooge ette mängima? Äärmiselt labane. Nagu "Võsareporter" teatrilaval. Võib-olla on Peeter Võsa laiem eesmärk samuti panna üldsust mõtlema, miks inimesed ühte- või teistmoodi elavad, ennast hävitavad jne.

pühapäev, 19. juuli 2009

Säästuteater Endla moodi

Endla teater müüb argipäeviti ajavahemikus kell 12-14 suvehooaja etendustele pileteid poole odavamalt. Ma küll ei tea, kui palju sel kellaajal pileteid ostetakse, aga vabu kohti on enamikule etendustele saada ka samal päeval. Enamikule sellepärast, et reedel tahtnuksin meelsamini vaadata "Ballettmeistrit". See oli välja müüdud. Vaatasin siis teist võimalikku etendust - "Pimedusega löödud".

"Pimedusega löödud" žanrimääratlus on psühholoogiline triller. Ma ei ole mitte kunagi varem teatris trillerit vaadanud. Ja selle žanri fänni minust ei saa ka. Kuigi Tiit Palu lavastuse kohta saab ilusti öelda, et kerge suvine vaatamine. Lavastus oli kena, Silver Vahtre kunstnikutöö korralik ja näitlejate mäng oli nauditav. Gloria osas olnud väikse tüdruku mäng pani tundma, nagu vaataks Kalle Blomkvisti loo lavastust. Ma ainult ei mõista, miks ei raatsi Endla teater etenduse eel kavalehel kuidagi ära märkida, kes konkreetsel õhtul mängib? Juba "Karges meres" ajas mind segadusse, et Marika Vaarikut ei tulnudki. Raivo E. Tamm on ikka supernäitleja! Ja ometi üks lavastus, kus Karin Tammaru mulle väga meeldib. Ega pimeda inimese mängimine laval eriti kerge pole.

Seda lavastust reklaamiti kui tänavust suvetükki, aga nüüd on muidugi juba selge, et vaadata saab veel ka sügisel. Kuidas ma ka ei mõtleks, meeldib mulle teatris suvelgi vaadata pigem midagi niisugust, mis sügavale hinge poeb, millegi üle sügavalt järele mõtlema paneb. Minu viga, aga ei istu mulle eriti selline säästuteater. Tahaks vähemalt mõista põhjust, miks üks või teine lavastus siin ja praegu vajalik on. Viriseda ei taha, sest kindlasti paljude vaatajate jaoks on selline suveteater kõige paslikum variant kõigist võimalikest. Mul hakkas kahju sellest, et lõpp vajus ära. Teise vaatuse algul keris tempo mõnusalt üles ja siis hakkas ja hakkas venima ega tahtnud kuidagi ära lõppeda.

Muide, Endla suure saali toolid on mugavaimad Eestis! Kinos olemise tunne on, ja selline tunne on teatrilaval mängitava trilleri puhul just väga vajalik.

neljapäev, 16. juuli 2009

Lorna vaikimine

Ei saa ma ikka ilma prantsuse keelt kuulmata. :) Mis siis, et belglaste filmis. Vendade Dardenne'ide film "Lorna vaikimine" (Le silence de Lorna) meeldis mulle väga!

Film räägib noorest albaanlannast, kes on "european dream'i" täitmise nimel valmis abielluma narkosõltlasega. See on kiire ja lihtne võimalus Belgia kodakondsuse saamiseks. See osutub võimalikuks muidugi ainult kogenud ja pädevate abiliste toel. Ja kui kodakondsus käes, peaks temast saama omakorda fiktiivne abikaasa ühele venelasele, et viimane saaks kiiresti kodakondsuse. Narkomaan peaks enne surema ... Peategelane ehk Lorna mängib seda mängu, vaikib ja püüab, kuni jääb rasedaks.

Postimehes ilmunud arvustuse pealkiri oli "Mis sest, et narkar, ikkagi inimene!". Ja hoolimata sellest, et keegi kommenteeris seda pealkirja, jätkates loetelu muudegi eluheidikutega, annab selline pealkiri filmi teema ülimalt täpselt edasi. Narkosõltuvuse kõrval on tohutult sõltuvusi. Sageli tahtmatult. Või kas keegi üldse tahab tahtlikult mingi pahe küüsi langeda? Mis ajab inimest vaesest Euroopa riigist Brüsselisse, lootuses seal paremat elu näha? Või mis ajab aafriklast Ameerikasse või Prantsusmaale? Või miks on vene mafioosol vaja Belgia kodakondsust? Ja miks on Fabio-sugustel tüüpidel vaja raha?

Kõige tähtsam küsimus on ikkagi, et miks peab keegi tegema seda, mida keegi teine ütleb, mitte seda, mida ise tahaks teha? Kuni leiame end kollaste puulehtedega kaetud metsaaluselt ja pimedast hurtsikust, kus jääb soojendama soe elus tuli.

Film sai 2008. aastal Cannes'i festivalil auhinna parima stsenaariumi eest ja peale selle veel ka Euroopa Parlamendi LUX filmiauhinna.

kolmapäev, 15. juuli 2009

"Karge meri" - suurepärane!

Kui "Karge mere" eelviimane etendus läbi sai ja näitlejad kummardama tulid, vasardas mul järjepanu peas üks ja seesama küsimus, mis oli painanud pea kogu etenduse: "Märt, millal sa Hamletit mängid?" Tõesti, ma ootan alates tänasest (no tegelikult eilsest) kannatamatult, millal mängib Märt Avandi Hamletit. Jõudsin äratundmiseni, et tema oleks praegu ideaalseim Hamlet eesti teatris. :) Ometi, ma ei mäleta Märti üldse näiteks "Asjade seisust", mis oli nende lennu üks diplomilavastus ja mida ma lausa kaks korda vaatamas käisin. Ilmselt "avastasin" ma ta alles 2006. aasta suvel "Vargamäe kuningriigis". Igatahes praegu on küll nii, et kõik, mida ta puudutab, tundub kullaks muutuvat. :)

Endla "Karge meri" oli ka minust kuidagi mööda läinud. Aga eks ma käisin aastaid Endlast üsna suure kaarega mööda. Igatahes on see üks viimase aja paremaid lavastusi, mida vaadanud olen! Nagu ere täht eesti teatritaevas. Tubli poole etenduse vältel olid mul silmad veekalkvel. Lihtsalt. Ja suveöös Pärnust Tallinna poole sõites mõtlesin Märdi ja Pireti mängitud armastajapaarist. Õnneks, et 2007. aasta Draama festivalil just sellist põhjust preemia vääriliseks peeti.

Mul ei tule praegu meelde ühtki teist eesti näitlejannat, kes samas vanuses nagu Piret Laurimaa suudaks mängida sama ehedalt ja tõetruult noort armunud neidu.

Kogu näitlejate ansamblist võiks peaaegu igaühest niimoodi rääkida ja rääkida, sest nad moodustasid kõik kuidagi väga mõnusa harmoonilise terviku. Indrek Taalmaad oli üle pika aja tore laval näha. Ja Helle Kuningat, kuigi tema puhul häiris üks pisidetail: ta pidi olema ju pime ja puruvana, aga käis ikka jube kiiresti. :)

Carmen Mikiver sai olla nii omas elemendis! Talle just niisugused rollid sobivad.

Üllatuslikult oli Toora Jookuse rollis Marika Vaariku asemel Triin Lepik, kuigi ei kodulehel ega kavalehel pole selle kohta sõnakestki. Tegelikult väga kihvt, sest talle nii hästi sobis selline roll ja mul oli kuidagi keeruline ette kujutada Marika Vaarikut Eerik Lammi eas noormeest ihaldamas. Või tegelikult ... ei tea kah.

Ei mäleta, kas ma üldse olen Gailiti "Karget merd" lugenud ja selle põhjal tehtud filmi näinud? Peaks otsima vähemalt filmi välja ja vaatama. Küll aga on Gailiti "Leegitsev süda" üks neist raamatuist, mida varsti juba aastakümneid meeles mõlgutan. Kasterpalu on "Karge mere" lavastamisel Endlas pidanud ülioluliseks rõhutada inimlikku ja emotsionaalset poolt. Nii on lisatud dramatiseeringusse midagi Gailiti "Merest" ja "Kelli Lokist" ning Uku Masingu esseest "Armastusest". Kuidas üks inimene võib küll nii lähedaseks saada, et armastus muutub mureks ...

esmaspäev, 13. juuli 2009

"Milk" Sõpruses

Mind on hakanud tüütama need minajutustajaga kahe ajatasandiga filmid, aga see tehnika on vist hetketrend. "Milk" on üks viimastest parima filmi tiitlit jahtinud Oscari-kandidaadist ja just eelmainitu mõttes ei erine see film kuidagi ei "Rentslimiljonärist" ega "Benjamin Buttonist".

"Milk" põhineb tõsielul ja arvestades, et 1970. aastad on praegu kuidagi eriti moes, pole üldse imestada, miks see film originaalstsenaariumi eest Oscari võitis. Teine võidetud Oscar läks Sean Pennile peaosa eest.

Mulle meeldis Sean Penni mäng küll, kuid kui ma selles filmis mängimise eest kellelegi Oscari oleksin andnud, siis oleks see olnud kõrvalosa mänginud James Franco. Nägin teda vist esimest korda, aga alates esimesest stseenist mõjus ta niivõrd eriliselt, et kõrvalosa oligi suureks mängitud. Peaosa puhul on ju reeglina kasutada terve film, pealegi kõige halvemalgi juhul lõpuks ikkagi juba harjutakse rollitäitjaga.

Film on hea, aga minu jaoks oli psühholoogiline tasand liiga õhuke. Lõppkokkuvõttes ei mõelnud ma pärast enam millegi üle pikemalt järele. Ilmselt on praeguseks geiteemat ja muid vähemuste probleeme nii mitu korda põhjalikult lahatud, et filmi tulekski võtta kui omamoodi ajaloolist dokumenti, mitte kui sügavamõttelist kunstiteost. Paari koha peal meenus ka raamat "Middlesex", mille põhjal annaks minu arvates teha palju sügavam film. Samas ega ma näiteks ei teadnud varem, miks homoparaadid on üldse alguse saanud.

Veel kord, film on tõesti väärt vaatamist, aga pikavõitu. Selle jällegi korvab popkornivaba Sõpruse kinosaal.

reede, 10. juuli 2009

Tuult tiibadesse!

Mõtlesin ja kaalusin ega suutnud kuidagi otsustada, kas minna RAAAMi tänavusuvist lavastust "Tuult tiibadesse!" vaatama või mitte. Mul oli mitu poolt- ja mitu vastuargumenti. Alates sellest, et mulle ei meeldi Jaak Johanson. Lugesin igasuguseid arvamusi ja need on ühest äärmusest teise. Nii et lõpuks ei andnud ikkagi hing rahu, ja kuna Hüüru on päris lähedal minna, kobisin ikka kohale. Süda rahul, ja pettuda küll põhjust ei olnud.

Kõigepealt sellepärast, et näitlejate kolmikust kujunes lemmikuks Jaak Johanson. Aga sellepärast ka, et Pille Jänese kunstnikutöö on väärt vaid kiidusõnu.

Lavastusest endast jäi kõlama Elina Reinoldi esimeses vaatuses vist kolm korda öeldud: "Ema, ema! Miks sa ei öelnud, et elu ei ole muud kui sajakordne surm?" Aga ka Jaak Johansoni kehastatud Tuuletallaja sõnad Garudale: "Kus see teie kuradi Nirvaana on? Mitu korda ma pean surema, et õnnelik olla?"

Eva Kübar kirjutab Postimehes: "Tekstiliselt on lavastus päris paras pähkel, sest sõnakonte visatakse publikusse lugematul hulgal ja kohati väga tiheda rahena. Tuleb meeled ärksad hoida, sest mõttepause ja järeleaitamistunde ei ole. Samuti on igati tark mõte soetada äärmiselt informatiivne kavaleht ja see kindlasti enne lavastust läbi sirvida, et ajaloo- ja religiooniteadmisi värskendada." Väga tabavalt kirjutab, sest kuigi mulle Saukase tekst mõttetiheduse poolest väga meeldis, jäi natuke mõru maik suhu just sellepärast, et kas suvelavastus peab ikka nii hirmus tõsine olema ... Tänapäeval, kui on arvukalt mitmesuguseid meediumeid, saanuks ju teemat enne laiemalt ja sügavamalt tutvustada. Kas ikka peab võib-olla kerget meelelahutust otsivat publikut šokeerima? RAAAMi koduleht on üsna väheinformatiivne, sisaldades vaid paari mittemidagiütlevat lauset. Või oli teater arvamusel, et rahvas käib teatris jätkuvalt nii nagu aasta-paar tagasi - kõik etendused on kogu aeg välja müüdud?

Iga lause tuli endale mõttes ümber tõlkida. See on ju hea, aga väsitab ja osa teksti võib kaduma minna.

neljapäev, 9. juuli 2009

Toatüdrukud prantsatavad vanni

Kui Eestis mõni lavastaja on, kes suhteliselt kehvast näidendist ja selle tekstist hea lavastuse luua suudab, siis on see Hendrik Toompere jr. Igatahes on Rakvere Teatri tänavuse suvelavastuse "Toatüdrukud" aluseks olev Jean Genet' samanimeline näidend üsna nadi. Aga nagu öeldud, Toompere suutis sellest teha vägagi nauditava lavastuse. Tasub Rakveresse sõit ette võtta küll, sest sellist performance'it ma kohe teist eesti teatris nimetada ei suudagi. Pealegi, õnneks mängitakse septembris-oktoobris ka.

"Toatüdrukute" lavastus on tõepoolest nüansirikas, viimse detailini paigas. Jälle kord sain veenduda, et Ülle Lichtfeldt on suurepärases vormis - nii füüsilises mõttes :) kui ka näitlejavõimete poolest. Väga häiris Mälbergi diktsioon, aga ta on tegelikult alati selline. Anneli Rahkema proua mulle ei meeldinud. Lichtfeldt mängib niisuguse lustiga vanemat õde, et etenduse teiseks pooleks ei saanud mina küll enam aru, kas laval toimuv on mängult või päriselt. Selleks ajaks oli ta ka kaks ülejäänut kaasa tõmmanud. Võimalik, et Rahkema eesmärk oligi näidata prouat, kelle iseloomust ei saa muudmoodi aru, kui et ongi selline ühest äärmusest teise kõikuv tüüp: kohati hästi naiivne, siis jälle parajalt üleolev, irooniline.

Eks see üks neist igavesest härrasrahva ja teenijate vastasseisulugudest ole. Kavalehe järgi on küll näidendi aluseks tõestisündinud juhtum Prantsusmaal, kus kaks õde-teenijannat tapsid ära perenaise ja peretütre. Ja ilmselt püüab Genet rääkida avalikult maailmast, mida ta väga hästi tundvat näib. Rakvere Teatri lavastuse teeb siiski heaks eelkõige ülimeisterlik lavastajatöö. Kujundus, žestid, pilgud, muusika, sõnad, riided - kõik on viimse nüansini paigas.

Teised kirjutavad: Danzumees, tädi.

teisipäev, 7. juuli 2009

Jääaeg 3

"Jääaeg 3" on film, mida ma tänavu kõige enam oodanud olen. Ilmselt ei ole ma ainus. Film on kuuldavasti purustanud kõik vaatajarekordid. Lootsingi tegelikult minna vaatama ühte esmaspäevast seanssi, aga õnneks taipasin enne internetist kontrollida, kas pileteid üldse on. EI OLNUD! Vähemalt 3D-seansile mitte. Ostsime siis järgmiseks päevaks piletid internetist ette ära, et olla kindel mitte ainult selles, et ei peaks istuma päris nina vastu ekraani alumist serva, vaid ka selles, et üldse pileteid saada.

Kindel on, et pettuma ei pea selles filmis minu arvates küll mitte keegi. "Jääaeg" on üks neist filmidest, mille iga uus osa on nagu uus film, mitte hale eelmise osa koopia. Selle osa sisu on "meie jalgade all olev terve maailm, millest meil aimugi ei olnud", nagu ütleb tabavalt Elli. Muidu ikka läbivaks teemaks armastus, sõprus, hoolimine jne. No on armas film!

Pärast filmi väisasime veel Kumu. Häbi tunnistada, aga ma ei olnudki kunstimuuseumi varem külastanud. Olin seal küll paar korda teatris või kontserdil käinud, aga mitte muuseumi ennast näinud. Tõtt-öelda nüüd saan aru, miks seda maja nii kõrgelt hinnatakse. Tõesti, minu arvates üks parema arhitektuuriga kunstimuuseume: upudki kunsti ära ja võid sinna keerlema jääda.

Nüüd on minu kord teha tormi sinu südames

Tantsu- ja laulupeost. Peomeeleolu tuli minusse siis, kui kogemata kuulsin Tallinnasse tule tulemise teleülekande ajal Jaan Tätte laulu "Tuulevaiksel ööl". Imeilus laul!

Tantsupeole ma tegelikult ei jõudnud, ja ega eriti ei kippunud ka. Jõudsime Eestisse alles laupäeva pärastlõunal. Ilma lasteta oleks ehk rongkäiku kohapeal vaadanud ... Nii et tantsupidu, rongkäik ja laulupeo esimene kontsert jõudsid mulle kätte teleri vahendusel.

Ligi kahetunnine esimese kontserdi alguse venimine kurvastas, sest just selleks ajaks olid lauluväljaku kohale end suured pilved kokku koguda jõudud. Ka olen mõelnud, et pidu pidanuks kuidagi teistmoodi reklaamima. Selline rahvamass esimesel kontserdil, mis oli ju väga tõsise klassikalise muusika kontsert, oli üllatav, ja kuigi telerist oli seda kava lihtsalt nauditav vaadata-kuulata, hakkas mul ometigi kahju kohapeal olnud inimestest, kes tundsid end petetuna. Kõigepealt alguse viibimise pärast ja lõpuks laulude pärast, mida lauldi. Valed inimesed sattusid valesse kohta. Matsirahvale klassikalise muusika kontserti teha ... Mis teleülekandesse puutub, siis see oli tegelikult vähemalt reporteritöö suhtes jamade jama. Julgen arvata, et enamik neist "intervjuudest" võinuks olemata olla. Esimese kontserdi debüütlugudest jäi unustamatuna meelde Aare Kruusimäe "Maailma avastamine", mille ettekandmisel oli solistiks valitud Heldur Harry Põlda. Nagu Toomas Uibo teine tulemine. Ja muidugi kõik need viimases kolmandikus kõlanud absoluutsed tipplood. Ma oleks väga-väga nautinud seda kontserti kohapeal, kui kell ei oleks nii palju olnud ja kui ilm oleks kuivem ja soojem olnud. Imetabane.

Teisele kontserdile läksime ise ka kohale. Istusime rongile ja sõitsime Balti jaama, sealt mõne peatuse trammiga edasi. Tramm oli puupüsti täis ja paar laulupeolist hakkasid laulma ikka seda "Tuulevaiksel ööl". :) Mul tuli meelde NO-teatri "Pea vahetus", kui raudteejaama teadustaja korrutab: "Raudteejaamas musitseerimine on rangelt keelatud!" Muide, augustis on "Pea vahetuse" lisaetendused, minge vaatama!

Lauluväljak oli inimesi äärest ääreni täis, liikuda eriti ruumi polnud, istuda ammugi mitte. Ronisime üles serva peale, otse laulupeopingi taha, ja tegelikult polnud kohal häda midagi. Ehteestlaslik tunne tekkis, kui sain aru, et ka seekord ei saa algul vedama ja pärast ei saa enam pidama. Suur osa viimastest lauludest läks ju kordamisele. Lauluväljakult lahkudes ja mere äärt mööda linna poole jalutades imetlesin ühte suurt sinimustvalget lippu, mis rõõmsa seltskonnaga linna poole liikus. Nii suur, tähtis ja rahvuslik tunne vallutab meeled, kui tunned, et ma olen siin olnud, ma olen osa sellest.