neljapäev, 22. märts 2012

Vasaku jala reede

"Vasaku jala reede" ehk üks väga musta huumoriga kriminaalfilm tähendab näha filmilinal korraga suurt hulka eesti väga häid näitlejaid ja mõnda tuntumat seltskonnategelast. Filmidebüüdi teeb näiteks Ott Lepland. Üllatavalt palju on täitsa tundmatuid nägusid, kes said filmirolli casting'u tulemusel.

Filmi režissööridki on suhteliselt tundmatud Andres Kõpper ja Arun Tamm. Kuuldavasti on hakkama saadud nappide rahaliste vahenditega, sest Eesti Filmi Sihtasutus raha ei andnud. Tegelikult ma ei ole viitsinud "kaevata", kas raha ei küsitud või seda lihtsalt ei antud. Jäin hoopis mõtlema, et väga tore, kui uuemad tegijad ikka löögile pääsevad ja nende filme vaadata saab. Lisaks väga mustale huumorile ja kriminaalfilmile on "Vasaku jala reede" tõepoolest õnnestunud film, mida võib tänu uutele tegijatele ootustevabalt vaatama minna ja mida vaadates võib tõepoolest üllatuda. Võib-olla natuke erandlik eesti film, sest kunstlikkus ja kunstilisus ei domineerigi. Lihtsalt realistlik krimka, kus ööpäeva jooksul saavad tegelased kole palju uusi kogemusi. Ei ütle, kas need on head, halvad, õpetlikud või niisugused, milleta oleks elu lihtsam.

Keskseteks tegelasteks on vanglast vabanenud kaks tüüpi, kellest arukam (Priit Võigemast) tsiteerib lakkamatult Nietzschet ja teine (Taavi Teplenkov) on väga tüüpiline kannupoiss. Muidugi on nad mõlemad ühesugused musta töö tegijad, kellest üks võib ehk liigse agarusega rohkem kahju kui kasu tuua. Teise pundi moodustavad kolm täitsa tavalist noort - Ott Lepland, Priit Loog ja Arun Tamm -, kellest viimane tahaks olla natuke rajum tegelane kui kaks ülejäänut. Samas saab nendest film alguse. Tallinna bussijaamas, kus nad kohtuvad, et pärast ühe lörriläinud suhet mõnusalt aega veeta. Kolmas on luuserite punt, kelle päevad näivad koosnevat ainult narkootikumide otsimisest, ostmisest ja süstimisest. Üks lillelises maailmas elav paarike on ka. Ja veel paar liini. Korraks mõjus selline hulk eri liine lihtsalt uskumatuna - pidid nad ju kõik mahtuma 25 tunni jooksul juhtuva sisse. Tasakaal karikeeritud kujude ja sügavamalt analüüsitud tegelaste vahel on paigas ja see on ilmselt ka üks peapõhjusi, miks film tervikuna hästi õnnestus.

"Vasaku jala reede" on tuntavalt selline ameerika filmi moodi film. Eeskuju on võetud mitmest tuntud ja vähem tuntud välismaisest filmist ja tegijad ei püüa seda kuidagi varjata. Enim seostub vist "Trainspotting". Ei-ei, see ei ole mingi hale koopia. Odavat maiku pole ka juures. Lavastus on tihe ja näitlejatööd sellised, et kogu aeg on tunda, kuidas osatäitjad on filmitegemist siiralt nautinud. Nii nagu ma mõnikord olen rõõmustanud eestlaste dubleeringute üle, pean seekord väga-väga kiitma dialoogi, mis on mahlakas, aga äärmiselt loomulik, valusa musta huumoriga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar