Koos, see on kõik ...

Nüüd olen siis mina ka pööratud Gavalda-usku. Anna Gavalda "Koos, see on kõik" oli esimene tema raamat, mida lugema juhtusin, aga arvatavasti ei jää viimaseks. See on raamat armastusest, sõprusest, üksildusest, igatsusest. Või kui tahate, siis sellest, millest me lapsepõlves puudust tunneme ja täiskasvanuna küll täiskasvanulikult üle proovime olla, kuid millega leppida on neetult keeruline. Kuidas võtta.

Gavalda romaanis kohtuvad neli väga erinevat inimest ja hakkavad kõik koos elama. Mõni on kogu elu harjunud vähesega leppima, mõni näitab üles ääretut kannatlikkust. Näiliselt on peategelaseks kunstnik Camille Faugue (muide, tõlke puhul jäi mulle lõpuni arusaamatuks, miks seda nime on käänatud Camille: Camille': Camille'd, mitte aga Camille: Camille'i: Camille'i?), aga tegelikult on hoopis aadlisoost Philibert Marquet de La Durbellière see, kes väga erineval nelikul omavahel hakkama saada aitab.

Raamat koosneb peaasjalikult dialoogidest. Olustik, tunded ja isegi ilm on edasi antud vaid tavaliste inimestevaheliste vestluste abil. Väga meisterlikult, sest niigi paksus raamatus on vähemalt kaks korda sama palju mõtlemisainet. Tegelased muutuvad tasapisi lugejale lähedaseks. Kõigile neile on põhjust kaasa elada, kuigi alguses paneb Camille'i kannatus lihtsalt imestama. Eelviimane osa (peatükk?) on sisu poolest päriselt ka "... nagu üliromantilises filmis. Ma olen kindel, et seisad üksi perroonil ja nutad valges suitsupilves kaotatud armastust taga."

Mina muidugi nutsin ikka lahinal seda lugedes. Kas sellepärast, et see on liiga ebareaalne, või just vastupidi - et see on liiga reaalne. Päriselt on ju ka nii, et koosolemine ongi kõige tähtsam. Täna hommikul ärkasin viiendat ööd järjest kestnud poolunest. Poolunest sellepärast, et ma tõepoolest ei oska või ei saa või ei taha üksi magada!