Kas me peame rääkima Kevinist?

See paljukiidetud ja -räägitud raamat oli jälle üks neist, mille lugemist alustasin kunagi ammu lennukis, aga tundsin, et ei lähe kuidagi. Minategelase kirjad olid lohisevad, pikitud kahetsusest ja enesesüüdistustest. Ma lihtsalt ei suutnud kuidagi mõttega kaasas käia. Nii rändas Lionel Shriveri "Me peame rääkima Kevinist" kodus raamaturiiulisse ja mitte ükski vägi ei pannud mind seda sealt uuesti välja võtma. Kuni ... tänavu suvel linastus Cannes'i filmifestivali põhiprogrammis sellesama raamatu põhjal tehtud film. Arutlesin endamisi, et kui ma kunagi tahan seda filmi vaadata, siis enne peaksin olema ikkagi raamatu läbi lugenud.

Ei saa üle ega ümber autorist. Sellepärast, et mehenime taga peitub tegelikult naine ja et autoril ei ole endal lapsi. Saatesõnast võib järeldada, et niisuguse teose kirjutamise ajendiks oli vajadus iseendale põhjendada, miks autoril lapsi ei ole; aga sealt loeb ka, et äkitselt ühiskonda vapustanud koolitulistamised räägivad laste kasvatamisega kaasnevast võimalikust paratamatust tagajärjest. Ühe sellise koolis massimõrva toimepanija ema on loo peategelane.

Lapsed on erinevad, aga ma keeldun uskumast, et mõni laps on sünnist saadik halb. Mõni on kinnisem ja riukalikum. Kui raamatu esimeses pooles tunduski, et ema heidab endale paljusid asju ette, siis raamatu edenedes hakkas lugu muutuma kahe küljega medaliks, mille ühel küljel oli pisut enesekeskne ema ja teisel pool last jumaldav isa. Otse öeldes on Lionel Shriveri sõnum lihtne: kui mehe ideaalide hulka kuulub laps, siis selle saamiseks on tal vaja naist. Kui muidu harmoonilises suhtes paari puhul otsustab naine sünnitada lapse vaid armastatud mehele heameele valmistamiseks, ei ole sel naisel võimalik oma rolli sünnitamisega lõpetatuks pidada. Vähemalt üldjoontes mitte. Mul käis peast läbi, et Kevinile sai saatuslikuks vastanditest koosnev perekond elik armastusest pimestatud ja usaldav isa ning kahtlustav ja vabaks rabeleda üritada püüdev ema.

Kui lapsed on erinevad, siis miks ei võiks vanemad olla erinevad? On ju vanemaid, kellele meeldivad (selle sõna kasutamine on väga ohtlik, sest võib kergesti valesti mõista) või sobivad päris tillukesed lapsed, ja selliseid, kellele sobivad pigem vanemad lapsed. Raamatu lõpus hakkavad ema ja poeg üksteist (paremini) mõistma ja Celiast saab tillukesest peale "oma ema tütar" just loomuse tõttu.

Mind häirisid selle raamatu puhul mõned mõttekäigud, aga kõigega ei peagi alati nõus olema. Tervikuna oli "Me peame rääkima Kevinist" siiski hea raamat. Tabavalt haaravad on Eva mõtisklused ühiskonnanormide ümber. Kas või näiteks see, miks on pere väga hea majanduslik olukord ja ühiskondlik positsioon automaatselt justkui alibi.

Lõpuks olin nii tüma, et Kevin mind küll enam ei veenda ei suutnud. Kas tõesti kaks aastat noortevanglas olid tema elus justkui tõsise õppetunni andnud ja temast sai inimene, kes mõistab oma teo mõttetust ja tõsidust? Niisugune lõpp tähendas vaid raamatus otsade kokkutõmbamist. Võib-olla oli Eva teisipidi tüma ja jäi Kevinit uskuma?