Üritan viimased paar tundi kramplikult mälusopist välja meelitada raamatu pealkirja või kohta, kust hiljuti lugesin umbes sellist lauset: "Elu on väga pikk, selles juhtubki." No ei tule meelde! Kui meenub, parandan siinset postitust.
Käisin üle pika aja kinos. Tahtsin väga näha tänavust 13 Oscari nominendina nimetatud filmi (The Curious Case of Benjamin Button). Lühidalt "Benjamin Buttonit". "Curious" on tõlgitud eesti keelde kord kui "uskumatu", kord kui "imeline". Ütleksin pigem selle filmi põhjal, et elu on (nii) veider, imelik. Veel ausam olles: ainus mõte, mida pärast vist umbes tunnipikkust lakkamatut pisaravoolu öelda tahtsin ja oskasin, oli, et see, kes selle filmi tegi, on geenius, minugipoolest - saagu kõik 13 Oscarit. Tegelikult tuleb rõhutada, et see on kinos vaatamise film, vähemalt esimesel korral.
"Benjamin Buttoni" suurim pluss on äärmiselt õige tempo - istud ja vaatad ja tunned, kuidas oled ise selle sees, oled nagu eluteel. Film on servast servani sümboleid täis. Ja see ei ole armastusfilm, kuigi sageli nii öeldakse. Minu jaoks ei ole. Armastuslugu muidugi taustaks on, aga peamine on ikka see, et elu on väga pikk. 85 aastasse mahub nii palju! Kusjuures elu ei ole seejuures ainult merereis, selles on ka hulga teiste inimeste lugusid, selles on hulk teisi inimesi.
Uskumatu kogemus on elada nii, et oled lapsena teiste inimeste arvates täiskasvanu, lausa rauk. Jamaks läheb siis, kui vananemise asemel justkui noorened.
Brad Pittil vedas, sest ta sai ilmselt oma parima rolli täpselt õigel ajal.
Üks väga ilus arvamus on siin.
Ma ei tea, kas mind häiris paksu meigikorra all olev Brad Pitt-i kivinägu või lihtsalt see emotsioonide puudumine selles filmis, aga "suur piripill kinos" nagu ma olen...see film jättis mind täiesti külmaks. Tehniliselt küll oli film vinge ja "pilt" ilus. Aga tundeid ei suutnud see film minus küll muid äratada, kuiet "millal juba ükskord see jama lõpeb" :)
VastaKustutaMaitsed on erinevad...olen kuulnud nii Sinu moodi elamustest kui ka sellistest, kes nägid "seda mida minagi". Lugesin ka igasugustest kummalistest asjadest, mis Brad Pitt-i lepingus olid (Cate Blanchett kusagil rääkis välja), et Angelina nõudis seda teist ja kolmandat...pole ka ime, et nad sellistes tingimustest ei suutnud neid "tõelisi tundeid" tekitada.
Sa ütled oma tekstis, et käisid üle pika aja kinos...võibolla ma käin "liiga palju" kinos ning olen näinud neid "emotsioone ja mõtteid äratavaid" filme liiga palju :) Selle filmiga hakkas mul igav, aga võibolla ma ei suutnud neid "sümboleid" välja lugeda...kuigi ma tavaliselt nimme otsin lausa selliseid asju filmidest. Ise pean Pitt-i ainsaks heaks rollis "12 ahvi" nimelises filmis, kus ta mängis hullu. Seal oli tõesti tema "mängu" näha... Fight club-is polnud tal kah viga.
Lugesin äsja ilmselt parimat eestikeelset blogiarvamust "Benjamin Buttoni" kohta: http://intolerantsusonperseverantne.blogspot.com/2009/02/on-asju-mis-ei-unune-benjamin-button.html
VastaKustutaKirjutan sellele kahe käega alla!
Ega ma nii hirmus ammu ka viimati kinos ei käinud, aga paarikuune vahe on sisse tekkinud küll. Viimati vaatasin novembris Eestis olles viimaseid Eesti filme. "Benjamin Buttoni" puhul mõtlesin pärast filmi mh "Titanicule", mis sai ju vist 11 Oscarit ja mis minu arvates ei saa ligilähedalegi "Benjamin Buttonile". Teine film, mis mitmel korral meelde tuli, oli "Inglise patsient". See haigevoodil (surivoodil) istumine ja loo jutustamine on nii-nii sarnane joon nendes kahes loos. Aga "Benjamin Buttonis" ei muutu banaalseks isegi koht, kus selgub, et Benjamin on Catherine'i isa - edasine muudab sellegi fakti elu kui terviku mõistes täiesti ebaoluliseks.
Miks ma arvan, et see on Brad Pitti parim roll? Ta sai mängida seda täpselt selles vanuses, kui oli tema ja ta elu armastuse kokkusaamise ja koosolemise aeg.
Ma lakkamatult nutsin ja tegelikult ei oskagi õigetesse sõnadesse panna, mis see on, mis selle filmi puhul nii lummab.
:)) Minule jällegi meeldisid nii Titanic kui ka Inglise Patsient :))
VastaKustutaMaitsed on erinevad ja see on ju täiesti tavaline nähtus.
Ma kohe algusest arvasin (loe: teadsin), et Bejamin on Catherine isa. See oli minu jaoks justkui iseenesest mõistetav (võibolla sellepärast tundus see ka tsipa banaalne...et ohhooo..."sina oledki Benjamini tütar"...minu jaoks oli see isegi naeruväärne...kas see tütar kohe alguses lugedes sellele ei mõelnud...kui isegi kõrvaltvaataja saab sellest kohe aru....kui mina tema asemel oleks olnud...ma oleks küll kohe emalt küsinud, et mis värk on :))
Aga kas Sind ei häirinud, et Pitti näolihased ei liikunud? Et ta "mängis nagu kivinägu"? Ei mingeid tundeid nende kahe näitleja vahel... Võibolla veel Blanchett-i poolt, aga Pitt oli külm kui kala...minu meelest...
Sorry...ma mõistan tegelikult ju küll. Maitseid on ju erinevaid ja arvamused ka..."kõigil" on õigus! Lihtsalt ma nägin "hoopis teist filmi" :) (Ma käin nädalas korra kinos ja vaatan lisaks DVD-delt ka palju filme...nädalas tavaliselt mitu... ja sellepärast olen vist "rikutud" maitsega...)
Muide, "Inglise patsient" meeldib mulle ka väga. Olen seda vaadanud vist kümneid ja kümneid kordi. :)
VastaKustutaAga miks see tüdruk oleks pidanud (kohe alguses) arvama, et Benjamin on tema isa? Teatavasti oli Catherine'i ema uuesti abiellunud, Benjamin lahkus pere juurest sõnumiga: "Lähen enne, kui sa mind mäletad." Tüdruk ei osanudki kahtlustada võib-olla, et teda kasvatanud mees ei olnud tema isa.
Üldiselt arvan, et see, kui hea või halb üks film on või milliseid mõtteid üks film tekitab, sõltub väga paljudest kokkusattumistest, alates sellest, millises meeleolus seda vaadates oled, lõpetades sellega, milline on elukogemus, mis on parasjagu oluline jne. Ma näiteks "Benjamin Buttoni" puhul ei oska üldse öelda, mis oli paremini õnnestunud, mis halvemini. See film rääkis minuga nendest asjadest, millest mul oli vaja vist juba tükk aega kellegagi rääkida.
Mis Brad Pitti "kivistunud näosse" puutub, siis mind see ei seganud. Benjamin oli mu jaoks ikoon. Olgu siis kas või liikumatu.