Vuosaari

Ei mäleta, et oleksin Aku Luohimiehe filme varem näinud. Mis seal salata, "Vuosaari" tekitas huvi eelkõige sellepärast, et eesti meedias oli sellest Lenna Kuurmaa osatäitmise tõttu palju räägitud. Filmi vaatamise ajal selgus aga, et eesti näitlejaid on teisigi. Nii et peaaegu nagu eesti-soome film, mille pealkiri tuleneb ühest Helsingi linnaosast, kus on esindatud väga erinevad ühiskonnakihid.

"Vuosaari" õhustik meenutab kangesti meie "Sügisballi". Filmis portreteeritakse pealtnäha väga erinevaid ja erineva taustaga inimesi, keda ühendab igatsus armastuse järele. Laste puhul tundus esialgu peaaegu uskumatu, et nii saab Soome ühiskonnas üldse olla, aga mida edasi, seda mõistetavamaks muutusid koolitulistamised, mida on Soomes viimastel aastatel korduvalt olnud. Vanemate äng põhjamaise kinnise loomuse pärast ja tõttu kandub selles ruumis valusalt lastele, kes jäävad ajapuuduses vaevlevatele vanematele lihtsalt jalgu. Tõsi, enamik lastest on pärit katkistest peredest, aga kui vanemal ei ole puudust just rahast, siis armastusest on neil kõigil puudus, ja kui vanemal kulub kogu aeg ja energia armastuse otsimisele, tundub laps seal kõrval vaid piiksuv vähetähtis olend. Need täiskasvanud, kes ei ole lapsevanemad, janunevad "Vuosaaris" samamoodi armastuse järele. Luohimies läheb isegi nii kaugele, et näitab, nagu ei ole mustanahalisel sellel külmal maal võimalik elada. Hoolimata keeleoskusest. Tüdruk, keda tõmbab pruunlase poole, soovib enim Soomest ära saada. Raha ei tee õnnelikuks ja kõik need teised tõed.

Tegelasi tuleb filmis aina juurde. Mingil hetkel tekib küsimus, kuhu need lood välja jõuavad, kuidas režissöör loo kokku plaanib tõmmata? Kõik laheneb kenasti ja välja kukub õnneliku lõpuga film, kus vist iga tegelane sõlmib vähemalt iseendaga rahu. Mõnel läheb pareminigi.

"Vuosaarist" jääb meelde põhjamaine ängistav kargus. Lumerohke külm talv, mil filmi tegevus toimub, lisab tõsidust ja peaks näiteks temperamentses lõunamaalases pelgalt kirjeldusegi kaudu jubedust tekitama. Meile on see film oma. Tükike igapäevapilti, mis saadab meid taustsüsteemina ajast aega ega lase end kuidagi halvaks või heaks liigitada. See on elu külmal maal, kus ellujäämise nimel tuleb end liigutada ja armastuse nimel peab lootma. "Vuosaari" tegelastes on tohutu suures koguses lootust ja usku ja seetõttu sünnib kokkuvõttes palju hea lõpuga muinasjutte.