Kui selle filmi stsenarist ja lavastaja poleks Quentin Tarantino ja kui peaaegu kõik tuttavad, kelle arvamust enam-vähem usaldan, poleks pärast selle filmi vaatamist nagu ühest suust kinnitanud, et see on üks suurepärane linateos, oleks see minust ilmselt vaatamata jäänud. Jutt on Tarantino filmist "Vääritud tõprad" (Inglourious Basterds). Filmidest Hitlerist, natsidest, juutidest jne on küllalt saanud.
Kuigi Tarantino ei räägi midagi uut, räägib ta selle filmi kaudu nendest teemadest harjumatu nurga alt. Teise maailmasõja ajal natside okupeeritud Prantsusmaa ja sealsed ameerika "tõprad", kelle ülesanne oli võtta hulk sakslaste skalpe.
Kuna olin enne filmi vaatamist kuulnud ja lugenud päris palju arvamusi, ei olnud ma muidugi kinno minnes enam eelarvamustevaba. Pärast filmi mõtlesin, et on küll hea film. Nüüd on juba paar päeva möödas ja ma juba mõistan neid, kes on teist kordagi vaadata jõudnud. Millised karakterid! Millised pöörded! Millised näitlejatööd! Kõik on viimse detailini paigas. Ometi on kõik väga lihtne.
Alates Christoph Waltzi mängitud Hans Landast. See mees silmnähtavalt naudib iga sekundit filmis. Jõhker manipulaator, ühe süsteemi kehastus. Lõpetades ameeriklastega, eesotsas Brad Pittiga. Jääb mulje, nagu oleks ameeriklased esmakordselt sellistes filmides lausa totrad. Brad Pitti itaalia keel! :) Õigemini koht, kus saksa näitlejanna küsib: "Kas te, ameeriklased, mõnda muud keelt peale inglise keele ka räägite?" Filmi lõpp. Oli vaja sügavale hargnenud ja roninud lugu kokku tõmmata. Kinomaja põles, propagandamasin hävis, koos sellega süsteemi süda, Hans Landa vajus näost esimest ja viimast korda elu jooksul ära. Miski mind selles "heas lõpus" ärritas. Aga see ei muuda muidugi filmi tervikuna halvemaks.
"Vääritute tõbraste" fenomenaalsus seisneb siiski tohutu kõrges kunstilises tasemes. Filmikunsti šedööver, mis vaatajas üha kasvab ja kasvab. Kui keegi praegu helistaks ja küsiks, kas tahaksin kinno seda filmi vaatama minna, siis läheksin vist kohe. Jälle. Muide, filmi muusika valik on täiuslik. Esimesed kõlanud noodid annavad tervele filmile ette justkui taktimõõdu.
Hmmm... mind jäi seal lõpus ärritama see, et muidu nii tark ja peente detailideni läbimõtlev ning kogemustega Landa nii lihtsalt haneks tõmmatakse.. eriti "selle taseme mõttehiiglaste poolt", nagu seda olid need "vääritud tõprad".... see oli mu ainus küsimärk kogu filmis... Muidu.. tahaks ka seda juba uuesti näha :)
VastaKustutaKirjutasin sinu blogisse ka, aga järele mõeldes tundub ainus loogiline seletus olevat see, et võib-olla lootis Landa niimoodi üle kavaldada Hitleri enda. Ma tegelikult ei tea täpselt, kuidas oli Hitleri režiimi puhul, aga Stalin hävitas ka kõige lähedasemad ja truumad käsilased. Landa nägi enda jaoks pääseteed (ja kaotas valvsuse?).
VastaKustutaSamas ei saa ma kuidagi lahti mõttest, et film oli vaja kuidagi kokku tõmmata.