Heilika Pikkovi mitme aasta vältel Jeruusalemmas Õlimäe Issanda Taevaminemise kloostris filmitud dokumentaalfilm "Õlimäe õied" üllatas lihtsuse ja aususega. Film räägib tundliku loo 82-aastasest Eesti nunnast ema Ksenjast. Tähelepanuväärne on seegi, et filmi originaalmuusika on kirjutanud Sven Grünberg.
Dokumentaalfilmidest, eriti kui need räägivad ühest inimesest, on keeruline pikalt midagi arvata või öelda. Nagu ka elulooraamatutest. Vaatad ära ja möönad, et inimeste elud on keerulised ja huvitavadki. Teisest küljest minust kui tavalisest inimesest keegi filmi tegema ju ei hakkaks. Järelikult peavad portreteeritavad millegagi silma paistma, nad peavad olema erilised.
Ema Ksenja elu on portreteerimist väärt igati. Hästi lühidalt võib öelda, et äge naine! Kirju (!) elu avaldub filmis kenasti. Õigupoolest on nii kirjut elu nunna puhul raske ette kujutada, aga eks kõigil ja kõigel ole põhjused. Kui ta seal kloostrimüüride vahel oma tagasihoidlikus toas ja elamises mälusopis nagu pildialbumites ja -kastides sobras, mõistsin, et rahu saamiseks on täielik eraldumine peaaegu ainuvõimalik. Iseäranis meie maailmas, kus nähtaval olemine ja suhtlemine on norm. Tõrksalt lausutud "Ma ei taha neid pilte üldse vaadata! Ma ei taha kohe üldse!" kannab siirast soovi ükskord ometi lehte pöörata. Ksenja igatseb veel vaid suurt skeemat - lõplikku eraldumist, vaikimist.
Neli kilpkonna ja aastate tasane kulgemine maal, kus kasvavad õlipuud. Seal ta nüüd elab ja sinna jääb. Aga see ei ole kõik. Jälg on maha jäänud, kuigi suure skeema luba on saamata. Vaid aukartus. Ksenja ees. "Õlipuu õites" on rohkem kui mõnes päevas, kus ju ometigi näib olevat kõik. Ksenja jäi meelde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar