Esimene etendus, mida ma oktoobris-novembris olnud Luxembourgi festivali raames vaatamas käisin, oli alles 12. novembril. See oli Michael Clark Company tantsulavastus "Come, Been & Gone". Kui ma seda kevadel ilmunud festivalikavas nägin, teadsin, et seda pean ma nägema. "Müügiargumendiks" oli lubatud muusika - David Bowie, Kraftwerki ja Lou Reedi oma. Ma ostan üsna harva pileteid pool aastat ette, aga seekord tegin seda. Etenduse ajaks olid ootused hästi kõrgeks kruvitud.
Kohapeal selgus, et seesama trupp oli paar aastat tagasi esinenud samal festivalil ühe teise kavaga - "Mmm...". Nende esimesest gastrollist ma osa ei saanud, aga võimaluse korral järgmist enam maha ei maga.
"Come, Been & Gone" koosneb kolmest osast. Esimene ("Swamp") on teistest erinev. Oma osa on selles kostüümidel, sest need on teinud Bodymap, samas kui ülejäänud kahe kostüümid on teinud koreograaf Michael Clark koostöös Stevie Stewartiga, keda võib nimetada tema peamiseks partneriks. Esimese osa kostüümid olid igavad ja arusaamatud.
Pärast vaheaega läks lahti see, mille järele ma sellel õhtul olin läinud. Etendus kruvis ja kruvis, muidugi suurepäraste tantsijate ja suurepärase muusika abil. Kõik tulid, olid ja läksid. Video vahendusel tuli korraks suures pildis isegi David Bowie lavale. Ja jälle vaheaeg.
Etenduse viimases kolmandikus said tantsijad näidata tantsu, mis on arvatavasti inimvõimete piiril. Akrobaatilisuse pärast eelkõige, sest sammud ja liigutused muutuvad kohati nii kiireks, et tahes-tahtmata hakkasin jälle mõtlema nippidele, mille abil suudavad draamanäitlejad teksti meelde jätta. Milliseid nippe kasutavad aga tantsijad? Michael Clarkil on igatahes ideid ja julgust neid läbi suruda. Rokkmuusika sobib tema mõtete kajastamiseks ideaalselt ja arvatavasti just see meelitab publiku hulka üllatavalt rohkesti mehi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar