Nii Postimehe kui ka Sirbi lugemisaastat kokku võtvas artiklis nenditakse üpris üksmeelselt, et lugemisaasta kukkus läbi. See muidugi ei tähenda, et kirjanikud poleks kirjutanud ja kirjastajad poleks kirjastanud. Mõlemas artiklis keskendutakse eesti uudiskirjandusele ja mainitakse enam kui paar korda ühe olulisema raamatuna Lauri Sommeri "Kolme yksiklast". See sisaldab kolme juttu kolmest üksildasest inimesest.Esimene jutt on Seto külaravitsejast Darjast. Teksti on asjakohaselt seto keelde kohandanud Andreas Kalkun. Sommeri stiil laseb setolikkusel väga loomulikult lugejale pildistuda ja esialgu võib-olla pisut harjumatu liiga poeetiline keelekasutus teeb sellest jutust minu jaoks raamatu parima jutu. Darjas on kõik viimse detailini paigas.
Teine jutt on Nick Drake'ist, kellest ma varem midagi kuulnud polnud, kuid kelle elu võiks olla peaaegu iga muusiku elu. Kui Nick Drake'i nime poleks kordagi mainitud, oleksin ma vist lõpuni proovinud nuputada, kellest see jutt on, kahtlustades palju kuulsamaid Drake'i kaasaegseid.
Darja ja Nick Drake'i lugusid on lihtne lugeda, sest need voolavad ilusti. Setokeelne tekst jääb mõnes kohas arusaamatuks, aga mõttest arusaamist see siiski ei sega. Drake'i puhul on mul ilmselt taustsüsteem kõige rohkem paigas ja nii on Sommeri kirjutatu eriliselt ehe.
Kolmas jutt on Uku Masingust ehk mehest, keda Lauri Sommer on põhjalikult uurinud. Ja just see oli mu jaoks raamatu halvim osa. Kohati ajas vihale, siis muutus tüütuks. Sommer kirjeldab Masingu elus perioodi, kus viimane leiab endale noore armukese ja sellest tüdineb või temast tüdinetakse. Näiliselt ju väga tavaline asi, aga selles oli liiga palju niisugust, millele tahtnuksin kõvasti vastu vaielda. Arvatavasti oli autori soov just selles loos minna kõige sügavamale. Ometi jäi just selles loos puudu kohtadest, mida tahtnuks alla kriipsutada. Masingu naise Eha kõne oli ülepaisutatud ja Masing ise vist liiga keeruline tüüp, et ühte juttu kokku võtta. Finaaliga püüab autor luua kirjanduslikult tugevat kaanonit, aga selleks ajaks olin jõudnud ära tüdineda.
Kui Berk Vaher nimetab ülalviidatud Postimehe artiklis "Kolme yksiklast" pakiliseks tõenduseks, et "inimesed paberil ei pea jääma kahemõõtmeliseks, isegi kolmemõõtmeliseks, vaid küünivad õpetajaiks paberit vaatavatele inimestele, näitama olmeväliseid elumõõtmeid", siis nii võib ju olla, aga Sommeri proosateos on ometi raamat, mis ei meelita ühtki seni lugemiskauget inimest lugema, ja on seetõttu üpris tüüpiline eesti ilukirjanduse esindaja - natuke depressiivne ja elulisusest hoolimata elukauge. Palju on meie hulgas Darjasid, Nick Drake'e või lausa Uku Masinguid ja paljud meist unistavad sellised olemisest? Võib-olla rikkus minu üldmulje Masingu-jutt?
Sommer hüpitab ja hüpitab oma lõngakerakest peokeses, aga kus on lugu??
VastaKustutaLugeja tahab nende kolme tekstiga kuhugi välja jõuda. Praegu oli kirjanikul küll huvitav seda toksida, aga kui midagi avaldada, siis peab mõtlema ka lugejale. Küsingi: kellele need siis kirjutatud olid? Vastan: Sommerile. Lugejale sülitatakse näkku (setu keel esimeses jutus, kolmas heietus). Puudub ka positiivne või neutraalne programm, kõik on ikka halvasti.
Tsiteerin Wimbergi (ühe teise tese kohta):
Jälle mingi kujundirägasse rüütatud mõistukõne, kaunid fraasid justkui ei millestki. Lugedes tahaks järjest rohkem teada saada: mida sa öelda tahad M.V? Mis sul häda on? Ja „häda” mitte ses mõttes, et Vabat ei võiks olla lahe tüüp, vaid ses mõttes, et midagi peab ju „häda” olema, et luuletus sünniks.
Tere!
VastaKustutaPäris kena kokkuvõte ning nõustun osaliselt Teie hinnanguga. Alguses arvasin, et Masingu osa näis igavana, sest hoog kadus ära, aga küllap ma eksisin.
Ma ei arva, et Sommer oleks kirjutanud iseendale. Darjat, Drake'i ja Masingut ei peaks võtma nii üks-ühele, neid võib üldistada: Darjaga võib ühtekuuluvust tunda ka matemaatikageenius, Drake'ile masenduses koduperenaine kaasa tunda ning Masingu probleem, mis lihtsustatult võiks olla näiteks truudusetus või vaimuhaigus, on ka aktuaalne.
Suurkujude (minu arvates saatis Uku Masing päris palju korda ning Nick Drake on endiselt "surnud kuulsus") valimisel on psühholoogiline efekt: kui lugeja suudab ennast samastada kellegi tähtsa ja tuntud isikuga, siis ta tekib hea tunne, et tal on kuulsusega ühiseid tunnuseid.
See on lihtsalt minu mulje.