Ma ei ole veel avastanud põhjust, miks on 3D-filmid paremad või mõjusamad kui tavalised ehk 2D-filmid. Enamasti on efektid sellised, et keegi lööb korra filmi jooksul kedagi niimoodi jalaga, et jalg tuleb ekraanist välja otse vaataja suunas, mõnel korral lendavad mingid linnud ringi ja ongi kõik. Ja nende paari asja pärast tuleb kogu filmi ajal istuda, prillid peas.
Praegu väidetavalt Eestis kinoedetabelid vallutanud "Megameel" (Megamind) on aga küll niisugune, kus 3D-efektidega võib rahul olla. Edetabelid vallutas see film esimesel nädalal aga arvatavasti hoopis sellepärast, et on koolivaheaeg. Sisult on film nii lahja, et ma ei jõudnud ära oodata, millal ükskord sealt kinosaalist minema saan. Kuna laps tundus nautivat (ja see on ju lastefilm, mis arvaja mina olen?!), siis kannatasin lihtsalt vapralt lõpuni.
Kogu aeg lendavad ringi ainult mingid megamehed ja üleloomulike võimetega metromehed. Lapsest saadik on neil ainult üks eesmärk: silma paista ja kõige tugevam olla. Terava mõistusega, aga kurja südamega Megameel pistetakse vanglasse, samas kogub tugev Metromees Metro Citys aina populaarsust. Metromees saab surma ja võim koguneb Megameele kätte. Kuna tal kellegagi enam võidelda pole, hakkab tal lihtsalt igav. Igavuse peletamiseks loob Megameel Titaani, kellega võidelda. Ja nii edasi, ja nii edasi.
Üks hea mõte kogu filmi kohta. Nimelt see, et (inimesel) võiks olla võimalik mis tahes ajal loobuda, n-ö maha astuda. Tegelikult on aga nii, et kui inimesed usuvad sinusse, siis on väga raske öelda, et ma ei taha enam sellega tegelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar