Teine etendus, mida Luxembourgi festivali Kehlmanni-nädala ajal vaatamas käisin, oli "Kuulsus". Olin raamatut lugenud ja teadsin seetõttu sisu hästi. Mõtlema pani vaid, et Die Festspiele Reichenau etendus pidi kodulehel oleva info põhjal kestma koos vaheajaga u kolm tundi. Romaan koosneb üheksast novellist ja on eestikeelses tõlkes pisut enam kui 100 lehekülje paksune raamatuke. Kavalehelt (mida siin jagatakse alati enne etendust tasuta!) selgus, et kõik üheksa pilti on lavastuses sees. Siiski ei kõlanud usutavalt, et seda raamatut annab nii pikaks etenduseks venitada.
Piletite ostmise ajal olid saalis kohad nummerdatud, aga saali minnes tabas paras üllatus, kui selgus, et hoopis vabad kohad on. Publik oli paigutatud ruudukujulise lava ümber kolme külge. Kuna lavaks kujundatud ruudul oli veel hulk eri kõrgusega kujundeid, oli hirmus keeruline otsustada, kus kõige parem vaadata oleks. Selge oli, et mitte ühestki kohast ei näe kõike. :S Justnagu Daniel Kehlmanni raamatu idee: eri külgedest ja eri inimesi jälgides on pilt alati natuke erinev, kaasa arvatud seegi, kes asjassepuutujad parasjagu üldse on. Eesti teatris nähtust on mööndustega võimalik siinkohal nimetada kunagist lavakate "Kirsiaia" lavastust NO-teatris, kus saal oli jagatud kardinatega neljaks ja vaataja pidi alguses valima "saali", milles ta etendust vaadata sai. Austerlaste "Kuulsuse" lavastuses on kogu lava küll näha, aga kõike laval toimuvat ei näe lihtsalt. Peale selle liiguvad näitlejad nii dünaamiliselt ringi, et keerulist pöördlava pole ka ehitada vaja. Neljas seinas oli ka videopilt, mis aeg-ajalt erines. Lava tagaküljes (selles, kus vaatajaid ei istunud) oli trepp, millel enamasti istus kirjanik, kes nagu raamatuski oma tegelasi jälgis, nendega aeg-ajalt vaidles, aga seda treppi kasutati ka näiteks lennureisi ajal. Kontseptuaalselt väga äge kujundus, mis mõjus muidu suurepärase lavastuse juures nagu kirss tordil.
Sisult oli tükk tekstitruu ja väga aktuaalne. Ka Eestis lavastamiseks, sest need inimesed ja käitumismudelid on tänapäeva Euroopa ühiskonnas kõikjal olemas. Olgu selleks siis ainult internetifoorumites elav arvutispetsialist või armukest pidav keskastmejuht. Kehlmannil on ka mõned sellised tegelased, keda me nii hästi ei mõista, sest need on ehk liiga saksapärased. Seevastu tundub, et Idast (olgu Venemaast või Türkmenistanist, sest ma ei tuvastanud ikka, mis riiki see nooruke kirjanik sattus ja jääma pidi) on meie pilt ehk paremgi kui vati sees elanud lääneeurooplasel.
Sellest etendusest sain igatahes jälle ühe suure-suure teatrielamuse. Veendumus, et õhukesesse raamatusse saab minna väga sügavale sisse, kui on mida seal lahti harutada ja näidata. Kehlmannil ei ole saksa kirjanikele omaseid pikki ja keerulisi lauseid, mistõttu mõjub näitlejate räägitav tekst nii-nii inimlikult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar