Justin Petrone "Minu Eesti" ilmus siis, kui olin viis kuud Eestist eemal elanud ja koduigatsus kimbutas omajagu. Kohe lubati ka järge, aga "Minu Eesti 2" ilmumine viibis. Ja kui "Minu Eesti 2" mu kätte jõudis, käisin, raamat kotis, vist paar kuud kodu ja töö vahet, enne kui lugemise isu peale tuli. Tulemata see isu ei jäänud, aga raamat ise ei olnud nii hea kui esimene osa. Või ei ole mina enam see inimene? Või ei ole minu Eesti enam seesama mis paar aastat tagasi?"Minu Eesti 2" ei olegi justkui lugu Eestist. See on hoopis noore, varsti isaks saava ameeriklase eneseotsingute lugu riigis, kus talviti on tänavatel väga libe, aga libeduse pärast ei saa kellelegi kaevata. Riigis, kus piletikontrolör ühistranspordis sind inimeseks ei pea, kuigi ta on samast rahvusest ja soost kui sinu armas rase abikaasa. Riigis, kus vastuvõetava hinnaga korteri otsimine võib osutuda uskumatult keeruliseks ülesandeks. Tõsi, tavalised eestlased ei üritagi Tallinna kesklinna sobiva hinna ja kvaliteedi suhtega korterit leida. Selle maa inimesed on kinnised ega oska lugu pidada kallistamisest, lihtsamalt öeldes füüsilisest kontaktist tervitades:
""Issake! Su ema suudles minu isa!" sosistas Epp mulle kõrva. "Isegi mina ei suudle oma isa."" (lk 268)
Raamatu tegevus toimub umbes üheksa kuu jooksul ehk ajal, kui Epp ootab last. Kumbki ei kujuta ette, kuidas peaks nende Kentmanni tänava korterisse veel laps ära mahtuma, ja seetõttu möödubki suur osa sellest perioodist korteri otsimise tähe all. Sobiv pesa leitakse Kalamajas. Aasta oli 2003. Aastal 2011 kirjutas Kalamajast imearmsalt oma blogis Veiko. Olgu öeldud, et Kalamaja on minu jaoks assotsieerunud millegipärast alati Supilinnaga. Ei tea, miks. Supilinnast on mul võrratuid lapsepõlvehetki küll. Nii et ma (vist) mõistan kalamajalasi.
Selles raamatus on liiga palju Norrat ja Rootsit (ja Taanit). Autor ei veena (vähemalt mitte mind), et armastuse tõttu Skandinaavia maade vastu on ta nüüd Eestis, proovides alles nüüd saada täiskasvanuks, et vastutada oma naise ja sündimata lapse eest. Ta on lihtsalt noor. Välismaalane pealekauba. New Yorgis ei mõistvat ei vanemad ega sõbrad nii noorelt isaks saamist. Mulle tundub, et selles mõttes ei erine eestlased küll newyorklastest. Ikka juhtub. Juhtub nii siin kui ka seal. Aga Hiiumaa on haldjate saar!
"Minu Eesti 2" eestikeelne alapealkiri on "Mida sa tahad?". Eks sellele küsimusele autor ja minategelane vastust otsibki. Õigupoolest ei tea ta sedagi, kas ta ikka tahab või saab olla Eestis. Tööd ju ei ole. Kui vanemad külla tulevad, selgub aga üllatuslikult, kuivõrd Justin on juba kohanenud. Ma ei tea, kas kohanenud eluga Eestis või kohanenud hakkama saamisega veidi kitsamates oludes. Kaks telekat vanemate hotellitoas on võõrastav vaatepilt, veelgi enam imestust valmistab aga taksoga sõitmine Kentmanni tänavalt Raekoja platsi.
Kokkuvõttes oli natuke tüütu noore mehe eneseotsinguid kirjeldav raamat. Järjemaik, mis on iseloomulik paljudele raamatu- ja filmijärgedele, oli liiga tugev. Seda Eestit, mida ma tunnen ja millest igatsen, oli vähevõitu. Aga Justin on selline võõramaalane, keda eestlased armastavad ja kelle nad on omaks võtnud. Minu meelest. Seega on ikka tore lugeda, kui ta kirjeldab seda, kuidas tema õpib meie maad tundma. Esimeses osas oli tuntavalt Epu räägitut, teises osas on aga rohkem Justini enda mõistetut.
Minu Eesti või misiganes minu ei peagi kirjeldama maad, kus viibitakse sellise põhjalikkusega nagu reisiteatmikud. Minu-sarja raamatud on sümpaatsed just autori isiku esiletõusu tõttu. Ja mulle ei olnud tüütu noore mehe eneseotsingute kirjeldus, kuna ta kirjutab nii mahlaselt, siiralt, ausalt ka tundub. Justini ja Epu isiksustes on palju sellist, mida ma imetlen. Jumal tänatud, et nad ei anna välja tüütuid porinäkku-või muid taolisi kollasemaigulisi üllitisi . Ma pärjaksin küll Juistinit mingi ordeniga, kui saaksin - eestlastest nii muhedalt ja õiglaselt kirjutada oskavad vähesed.
VastaKustutaMulle meeldis, et hr Petrone ei kirjutanud MINU EESTI II osas mitte ainult Eestist, vaid ka oma siseheitlustest, mis võõramaalasele ei ole kerged. Eesti on juba kord selline.
VastaKustutaMina igatahes nautisin neid kahte osa täiega ja saan aru, mida tunneb inimene, kui satub võõrasse keskkonda.
Eestlastelgi on nii, et omal maalgi kui kolida mujale, siis omaksvõtmine läheb raskelt ja valuliselt. Tean seda omast käest. Mul on läinud 20 aastat, et praeguse elukohaga kohaneda ja eriti raske oli siis, kui ootasin esimest last. Mis siis veel teha mehega, kes on ameeriklane Eestis ning ka pea isaks saav.See mure oli ju vaja välja lasta ja ta tegi seda kirjutades.
Igatahes kiranikepaarile edu edaspidiseks.
Nii palju kui mina aru sain Epp Petrone'i raamatus, et ta mees ehk Justin polnud mitte ameeriklane vaid itaallane ja veel mingit rahvusekübet või olen milleski valesti arusaanud või mälu petab?
VastaKustutaEks meis kõigis ole kübeke nö mingit muud verd, kuigi oleme eestlased. Mul on kübeke saksa verd, aga ometi olen eestlane!
VastaKustutaNii palju arvamusi! Eks igaühel ole oma ootused ja arvamused. Kas märkus rahvuse kohta oli tehtud mulle või eelkommenteerijale? Minu teada USAs lähtutakse vaid kodakondsusest. Kui oled USA kodanik, siis oledki see nn ameeriklane. Justin Petrone räägib endast samuti kui ameeriklasest, olgugi et tema itaalia päritolu on ilmne ja et itaallasest vanaisa tundub talle väga oluline inimene olevat. Rahvuse teema on üleilmastunud maailmas ja segaabielude tõttu omaette peatükk. Mis rahvusest on selle raamatu autori lapsed? Rahvus ei ole tegelikult ka Euroopa Liidus enam oluline. Oluline on see, kas oled Euroopa Liidu riigi kodanik.
VastaKustutaOlen nõus merlekesega!
VastaKustutaLugupidamisega Anonüümne