John Steinbeck on aastaid olnud mu lemmikkirjanik. Sest "Vihakobarad" on geniaalne ilukirjandusteos. "Hommiku pool Eedenit" on hoopis teistmoodi raamat, aga nii hirmus põnev, et 750 lehekülje pärast võib ööune ära unustada. Rääkimata "Me tusameele talvest", mille stiil on sedavõrd ainulaadne, et ei oskagi millegagi võrrelda. Lummav!"Hiirtest ja inimestest" on u sajaleheküljeline raamatuke, mis tuletas üle pika aja Steinbecki fenomenaalsuse eredalt meelde. Sattus see mulle kätte seetõttu, et oli teismelise lapse kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Lugesin koolivaheajal basseini ääres lesides läbi ja pistsin kõnealusele teismelisele ka pihku, olles enam kui veendunud, et talle see meeldib. Meeldiski. Ja küsis kohe, kas see kirjanik on veel mõne raamatu veel kirjutanud? Loomulikult on! Aga kui ta kuulis, et meil on kodus ainult eestikeelsed tõlked neist, siis ta huvi pisut rauges.
Ehe släng, mida kogu raamatus dialoogides kasutatakse, pani mind mõtlema, et Steinbecki peaks ilmselt lugemagi originaalis. Mina seda seni teinud polnud. Kindlasti on "Me tusameele talv" inglise keeles kordi parem kui tõlkes.
"Hiirtest ja inimestest" saab nii õhuke olla just sellepärast, et siin ei ole ühtki ülearust sõna. Tegelikult kehtib sama ka sama autori paksude raamatute puhul. Tekst on väga mitmekihiline. Raamatu peamine teema on igatsus oma kodu, oma maalapi järele ja seeläbi vabaks saamine. See on nii suure kui ka väikese inimese unistus. Tööd otsivad George ja Lennie rändavad Suure Depressiooni aegses Californias ja neid kannustab kindel usk, et kunagi on neil oma maja koos põlluga. Seni on nad nagu hiired, kes võivad küll leida kusagil ulualust ja midagi koguda, aga nii, kui nad millegagi hakkama saavad, tuleb jälle põgeneda. Samas on väikestel hiirtel isegi parem elu kui inimesel, kellel midagi ei ole. Suurt kasvu, aga kohtlane Lennie armastab hiirtega väga mängida. Kahjuks lõpevad need mängud hiirekestele alati kurvalt. Lugu pöördub traagiliseks, kui Lennie leiab "mängukanni" inimeste hulgast.
Steinbeck kirjutab ikka inimesest ja elust, sellest tavalisest. Tema tegelased ei teegi justkui midagi erilist, nad lihtsalt on, kulgevad, ja väga loomulikult. Seda on lugeda nii loomulik, sest see on nii loomulik. Võib-olla on tema kirjutistes natuke rohkem ängi kui muidu, aga elu ongi ängistav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar