pühapäev, 9. juuni 2013

Andrus Kivirähk, "Maailma otsas"

Mõni aeg tagasi juhtusin olema Tartus Tasku keskuse raamatupoes, kui sinna tuli väike umbes kümneaastane tüdruk. Tüdruk küsis müüja käest, et kas see oskab soovitada tema emale raamatut? Ta tahtis emale raamatu kinkida. Müüja püüdis nii- ja naapidi uurida, missuguseid raamatuid ema tavaliselt loeb, näitas tüdrukule riiulist mõnda raamatut, et kas ta teab, kas ema on seda lugenud või kas see on emal juba olemas. Ega tüdruk väga midagi ei teadnud ... ja minust nad sinna poodi jäid. Lausa kadedaks tegi see olukord. Just tüdruku tarmukuse, soovi, spontaansuse ja julguse pärast kinkida emale raamat. Ta näis teadvat ainult, et emal oleks raamatu üle hea meel. Jäi ka mulje, et kingituse tegemiseks polnud ühtki otsest põhjust - sünnipäev, jõulud vm. Praegu mõtlen, et ükskõik missugusele emale või isale või vanaemale või vanaisale või sõbrale või sõbrannale julgeksin kõhklusteta soovitada Andrus Kiviräha viimast romaani - "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust".

Need pildikesed heade inimeste elust on jahmatavalt head, lihtsad, ilusad, isegi pretensioonitud. Selle raamatu võib raamatupoest kõhklusteta ära osta ja kingikotti pista. Ka on see igati sobiv suvel rannas lugemiseks. Peatükid on igaüks omaette loetavad, mistõttu sobib "Maailma otsas" neilegi, kes armastavad lühivorme. Ideaalne juturaamat heale inimesele. Lõpuks tekib tunne, et oled ise ka natuke paremaks inimeseks saanud.

Üks raamatu tegelane - Vooremäe - käib peaaegu igal õhtul teatris ja hindab etendusi selle järgi, kas sai nutta ja naerda. Enamasti saab nii ühte kui ka teist. Elu on ju ka õigupoolest samasugune. Saab nutta ja naerda, ning on seetõttu suurepärane. Nii et kui üks või teine tegelane aeg-ajalt kaugele ära tahab, saavad kõik üsna kiiresti aru, et korraldamist ja sebimist on liiga palju, et nii suurt sammu ette võtta, järgmist lehekülge elus pöörata. Pealegi ei ole ju elul sellisena ka häda midagi. Ümbermaailmareisid ja maailma otsa minemised jäävad mõteteks tänaval ummikus seisvate autode vahele või kõrtsilauaäärsetesse jutuajamistesse. Maakera on ju ümmargune (või lopergune?).

Siis on seal veel riigiametnik, kirjandushuviline kõrtsmik, nõudepesija koos pensionärist emaga, imekaunis müüjanna, kaubamaja turvamees, üksikema lapsega, endine tippsportlane, veel mõni mees ja muidugi jumal, nagu Kivirähal kombeks. Osa tegelasi jäi nüüd küll nimetamata, aga seltskond on kirju.

Esimestes peatükkides ootasin kogu aeg mingit üle vindi keeramise hetke. Kui peatükk läbi sai ja midagi ei juhtunud, mõjus see iseenesest nii absurdselt naljakana, et ... ei jäänudki muud üle, kui möönda, et tegelikult nii ju ongi. Milleks veel ilukirjanduslikud liialdused? Kuigi me lugejana kipume neid ootama. Piisab, kui tekst on tõetruu. Väärtust lisab eelkõige kontsentreeritus, dramaatilisus. Kivirähk tühja juttu ei aja. Näitab inimesi sellistena, nagu nad on. Näitab eesti inimest mitme nurga pealt ja alt ning sunnib tundma, et ma tean kedagi, kes teab kedagi, kes ongi selline, täpselt nagu elust enesest. Täitsa võimalik, et äratundmismomendi taga on iseenda nägemine. Korraks jõuab tekkida isegi assotsiatsioon vanade heade vene multikatega, kus autentsete karakterite kaudu kritiseeriti leebel moel ühiskonnakorda.

"Maailma otsas" on ühiskonnakriitiline teos. See raamat ei ole ilmselt nii šokeeriv kui "Rehepapp" ega müstifitseeriv kui "Ussisõnad", aga see on tõeliselt armas ja humoorikas romaan. Äratundmismomendid on iga raamatu seltsis veedetud hetke väärt ning midagi nii vahetut ja selgesõnalist on tänapäeva ülesuhtekorraldatud ühiskonnas väga värskendav lugeda. Aplaus!

2 kommentaari:

  1. Kahe käega kirjutaks sellele alla kohe:)

    VastaKustuta
  2. Seda on küll tore kuulda. Aitäh!

    VastaKustuta