kolmapäev, 25. juuli 2012

Üks pluss üks ehk "Intouchables"

Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellele ei meeldi Prantsusmaa möödunud aasta absoluutne tippfilm eestikeelse pealkirjaga "1+1" (originaalpealkirjaga "Intouchables"), siis ... Ma ei kujuta ette. See ei ole võimalik. Praeguseks kõigi aegade edukaimaks mitteingliskeelseks filmiks saanud "1+1" jookseb üllatuslikult Coca-Cola Plazas ja olin täitsa jahmunud, kui kinno minnes ja kassast piletit nõutades selgus, et seansid olevat kuni kaks päeva ette välja müüdud. Seda südasuvel ja siis, kui film on juba kaks kuud kinokavas olnud. Alistusin ja ostsin järgmiseks päevaks pileti.

Omaette teema võiks olla filmi nime tõlge. "1+1" on tõlkinud selle venelased ja ukrainlased, miks eesti keelde samuti just selline nimevariant võeti, on väga arusaamatu. Otsetõlkeline "Puutumatud" oleks kindlasti sügavam.

Film põhineb tõestisündinud lool. Üldistades võib öelda, et "1+1" on tolerantsuse ja sõpruse õppetund. Uskumatult positiivse alatooniga film, kus kaks peategelast õpivad teineteiselt elu nautimist. Philippe (François Cluzet) on õnnetuse tagajärjel kaelast saadik täielikult halvatud, ent väga rikas. Kui ta palkab endale järjekordset hooldajat, ootab teiste kandidaatide seas intervjuule pääsemist ka Senegalist pärit Driss (Omar Sy). Äsja vangast vabanenud tüüp ei loodagi tööd saada, tal on vaja lihtsalt allkirja, et taotleda sotsiaalabi.

Philippe on leppinud, et peab kogu ülejäänud elu elama ratastoolis ja sõltuma teistest inimestest. Tänapäeva meditsiini võimalusi arvestades tiksub ta enda sõnul niimoodi umbes 70. eluaastani. Driss seevastu on leppinud teadmisega, et paremale järjele saada ei ole niikuinii lootust, ja võtab seda, mis võtta on - elatub sotsiaalabist. Niisugune on muidu üdini südamlik-naljaka filmi tõsisem pool. Kahte erinevat meest seob kiirusearmastus ja vastastikku täiendavad nad teineteist lõpuks peaaegu kõiges.

Lavastuslikult ka hästi tehtud. Esimesed minutid on juba nii paeluvad, et tekib korraks ettekujutus pisut teistsugusest filmist. Filmis ei ole tõepoolest mingit kiiksu, mis võiks kedagi ärritada. Ei saa isegi öelda, et selles on prantsaslikku. Universaalne tõde kõnetab ühtviisi nii prantsuse kui ka eesti või mis tahes muust rahvusest vaatajat. See kehtib isegi muusika kohta. Kahjuks või õnneks taandub kõik ikka rahale. See ei tee õnnelikuks, aga annab võimalused. Raha eest saab ka tundmatu kunstnik tuntuks, raha aitab põhimõttelist "latti" sedavõrd tõsta, et lati alt enam läbi joosta ei taha.

Lõputiitrite ajal teadsin, et "1+1" leiab kunagi DVDna koha mu kodusel filmiriiulil. Väga-väga soovitan vaadata ja nautida!

1 kommentaar:

  1. Lõpp jäi segaseks...Philippe kolis MArokosse ja keegi Abdel tegi oma firma...seesama Driss siis ikka? Sest ta ei olnud ju Abdel isegi siis, kui ta oma pärisnimest rääkis, miski muu oli...Aga oli väga hea film muidu!

    VastaKustuta