Luxembourgi festivali ajal oli Grand Théatre'is Daniel Kehlmanni nädal. Mängukavas oli kolm lavastust ja ühel õhtul sai ka autoriga kohtuda. Valisin kolmest lavastusest vaatamiseks kaks. Üks neist oli "Mina ja Kaminski", mille aluseks on romaan, millega Daniel Kehlmann saavutas läbimurde ja rahvusvahelise tuntuse. Lugenud ma seda ei ole, ootan, millal saan Eestis raamatupoodi, et eestikeelne tõlge ära osta.
"Mina ja Kaminski" oli lavastanud Viini Salon5. Etendus algas tund aega varem "kunstinäituse avamisega". Teatri fuajee oli kenasti maalide ja fotodega ääristatud ja kui me puhvetist ostetud valget veini jõime, astus "kunstnik" juurde ja lubas lahkelt piltide kohta küsimusi küsida, kui meil neid peaks tekkima. Väga lõbusaks läks aga siis, kui etendus sealsamas fuajees algas. Sõna otseses mõttes korralik kümmekonna minuti pikkune performance oli. Seejärel lubati publik saali ja järgnes umbes paaritunnine ilma vaheajata etendus.
Näitlejaid oli kolm, kuid neil tuli olla mitmes rollis. Suurepärase rolli tegi ajakirjanikku mänginud Daniel Frantisek Kamen. Nii hea, et kui tihtipeale on võõrkeelsete lavastuste puhul detaile raske meeles pidada, siis tema puhul mäletan ma siiani osa stseene kuni pisidetailideni välja. Lavakujunduses kasutatud liivapõrand oli märgiline ja osa ümberkehastusviise samuti geniaalsed. Kuna ma raamatut lugenud ei ole, on stsenaristi tööd keeruline hinnata, aga lavastuse sõnum oli Anna Maria Krassniggi stsenaariumi põhjal selge küll: elus ei tule midagi lihtsalt, nooruse ja vanaduse vastandamisel võidab Kehlmannil viimane.
Sisu poolest peaks "Mina ja Kaminski" praegu Eestis igasugused piirid ületanud elulooraamatute avaldamise hullusega hästi haakuma. Nimelt loodab noor ajakirjanik Sebastian Zöllner vanast kunstnikust eluloo kirjutamisega kergesti rikastuda, sest üsna tõenäoliselt sureb kunstnik peagi ära ja just siis oleks paras aeg raamat avaldada. Kuid ... Ja samal ajal langevad uksed Zöllneri seljataga kinni.
Lavastuses kasutatakse ohtralt videomaterjali. Videopildis näidatud intervjuud avavad Zöllnerile vana kunstniku elust tahkusid, mis muudavad biograafia kirjutamise jälle keerulisemaks. Pealegi ei anta ajakirjanikule sugugi alati vastuseid, mida ta ootab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar