Kui ma selle aasta jaanuaris "Valget paela" esimest korda vaatasin, mõtlesin, et see on pigem kinos vaatamise film. Nüüd Artises sama filmi uuesti vaadates tõdesin, et film on endiselt sama hea kui peaaegu pool aastat tagasi.
Mulle meeldib, et see film on mustvalge. Talv on filmilinal väga valge ja vaesus väga must. Tegevustik areneb jutustaja loo taustal aeglaselt ja kindlalt, julmus ekraanile ei pääse, aga justkui ridade vahelt valgub seda välja nii ohtralt, et hing hakkab värisema. Kõige kummalisem on, et "Valge pael" vastabki usutavalt küsimusele, miks Saksamaa ajalugu just selliseks kujunes, nagu ta kujunes. Ühe väikse Põhja-Saksa küla elu kujutamine ei pruugi muidugi tähendada, et kõikjal juhtus sama, aga vähemalt Haneke hüpotees mõjub väga usutavalt. Seejuures ei pea tegelikult üldse midagi (Saksamaa) ajaloost teadma. Nii et film igaühele - selge ja arusaadav lineaarselt kulgev lugu külaelust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar