pühapäev, 3. juuni 2012

Väikeste Asjade Jumal

Keeruline on kirjutada või arvata raamatust, mis olevat juba enne ilmumist menukiks saanud ja millel on üle maailma väga palju fänne. Olen kõigest äsja esimest korda Arundhati Roy "Väikeste Asjade Jumala" tagumise kaane sulgenud lugeja, pealegi tundub, et sellest raamatust ei saa niisama lihtsalt lahti. Olgu alustuseks siis kirjeldatud tausta: see olevat ühe mu sõbranna lemmikraamat; tema andis selle lugeda ühele meie ühisele kolleegile, kes loobus poole peal; raamat rändas järgmise kolleegi kätte, kuid see loobus juba mõnekümne lehekülje järel; minul läksid esimesed mõnikümmend lehekülge väga kiiresti, aga siis hakkas midagi stiilis häirima ja pidin aeg-ajalt paar lehekülge tagasi keerama, et need veel kord üle lugeda.

Neljandik raamatust loetud, käis justkui mingi klõps ja tundsin, et nüüd annab raamat end kätte. Mõistsin, et seda raamatut ei saa lugeda kiiresti, sõnade asemel tuleb mõttel voolata lasta. Ja kuigi mind see korduseid ja ellipseid täis tekst ikka kohati väga tüütas, trotsisin tüütust, nii mõnigi kord põlglikult öökapil vedeleva raamatu poole tõrjuvaid pilke heites ja asendustegevusi otsides, ning jõudsin ühel õhtul viimase neljandikuni ehk kohani, alates millest pidin alalõpmata mõlema käeseljaga pisaraid põskedel laiali ajama ja nägu kuivatada üritama. Lugesin lõpuni. Üle pika aja tekkis tahtmine kohe uuesti algusest alata, aga järgmisel päeval oli tööpäev ja peaasjalikult muretsesin, kas ma sellise lõpu peale üldse magada suudangi.

"Väikeste Asjade Jumalas" on justkui terve maailm lahti kirjutatud. Maailma mõista ja tõlgendada on aga talumatu. Mõni asi on talumatult julm, mõni teine talumatult ilus, mõni kolmas talumatult kallis, ja mõni lihtsalt arusaamatu. Arusaam tekib võib-olla ajaga, aga võib-olla hoopis muutub. Mind häiris, et ma ei ole ikka (veel) õppinud kuidagi Indiasse ehk selle raamatu tegevuspaika suhtuma. Ma ei tea Indiast eriti midagi, ma ei ole sinna kunagi ihalenud ja ma ei taju sealset kultuuriruumi vist üldse mitte. Proovin tegevuspaiga kõrvale jätta. See ei ole päris kindlasti ainult ja üksnes India lugu.

Maagiline realism ei ole samuti mu lemmikstiil, kuigi öeldakse, et realism olevatki maagiline, ja kuigi juba seegi on näitaja, et suutsin selle raamatu lõpuni lugeda. Entusiastlikku soovitajat minust ei saa. Ometi puudutas Estha ja Raheli lugu mind väga - autor hoolitses selle eest, tuletades iga natukese aja tagant visalt meelde, et üks hetk võib muuta kõik või et paljud asjad on meie eest ammu enne otsustatud. Konservi- ja Kompotiparadiisis tehakse räpast äri. Kakskümmend kolm aastat hiljem on aga olukord veelgi hullem, sest:

"Puud olid endiselt rohelised, taevas endiselt sinine, ja asi seegi. Niisiis lasti aga käia ja lehkav paradiis töötati sisse - Jumala enese maa, nagu seda brošüürides kutsuti -, sest nemad, see nutikas Hotellirahvas, juba teadis, et lehk nagu teiste vaesus on lihtsalt harjumise asi. Distsipliini küsimus. Piisab järeleandmatusest ja õhu konditsioneerimisest. Muud midagi."

Igaühel on täita lihtsalt oma osa mingis hierarhias. Isegi paadunud kommunist pöörab pead kõigest õiges suunas ja nii ei olegi lootust, et see, kes kuulub madalamasse kasti või, veelgi hullem, lausa väljapoole süsteemi, saaks midagi muuta. Kaks rikkast perest last ei küündi iialgi Sophie Moli kõrgusele ja nende ilusal emal ei ole lootustki oma lapsi kunagi tagasi saada. See on otsustatud temast hoolimata. Näivad väikesed asjad, ent on nii hirmus elulised. (Elu) masinavärgi keerutajad näivad mõtlevat pisiasjadele, aga rikuvad niiviisi elusid. Mis peamine, me elame üle, jääme ellu ka siis, kui meie ema ütleb meile, et ta armastab meid nüüd natukene vähem. Ma ei teagi ... ehk olnuks parem, kui ma poleks seda raamatut lugenud? Hirm on.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar