pühapäev, 6. juuni 2010

Pilguheit Ervin Abeli ellu

Minuealised ja nooremad, tegelikult ka vanemad, teavad Ervin Abelit kui filminäitlejat, väga head filminäitlejat. Kes ei oleks näinud selliseid filme nagu "Siin me oleme!", "Noor pensionär" või "Mehed ei nuta"! Aga tegelikult on ta üks nendest, kes lõpetas 1953. aastal Moskvas GITISe eesti stuudio ja töötas mõnda aega Eesti Draamateatris. Sellest kõigest kirjutatakse Kirsti Vainküla koostatud elulooraamatus "Ervin Abel. Siin ma olen".

Vainküla on raamatu koostamisel olnud ilmselgelt keerulises olukorras. Peategelane on praeguseks juba üle 20 aasta surnud ja elavate kirjas pole enam ka osa kaasaegseid. Seetõttu on toetutud mitmesugustele arhiivimaterjalidele (protokollid, märkmed), ajaleheartiklitele jne. Tulemuseks on rohkete tsitaatidega raamat, mis mõjub lausa üllatavalt ajastutruult. Eriti tuntav on see Abeli Moskva-aastate kirjelduste juures, nt kohtades, kus ühte või teist kursusekaaslast häbimärgistatakse ja kursuselt välja visatakse.

Mul on millegipärast meeles katkend telesaatest (oli kas "Ringvaade" või "Terevisioon"), kuhu pärast Ervin Abeli raamatu ilmumist olid külalisteks kutsutud Lauri Nebel ja Väino Puura. Saatejuht püüdis kogu hingest meeste käest kinnitust saada, kas Ervin Abel oli päriselt ka "nalja- ja napsumees", aga saatekülalised kohmasid vaid, et ei, Abel olevat olnud väga tagasihoidlik ja vaikne inimene. See veidravõitu vastuolu ilmneb ka seda raamatut lugedes: laval naerutas publikut, aga tegelikult oli tagasihoidlik ja vaikne inimene. Kummastavalt mõjub, et raamat ei suuda veenda, et see nii oli. Kohati räägivad kaks järjestikust lauset üksteisele vastu.

Esimene veerand raamatust on nagu raju elu elanud noore inimese loo kirjeldus. Seejärel meenutavad kõik Ervin Abelit kui vaikset ja viisakat inimest. Paarkümmend lehekülge enne lõppu hakkasin nutma. Leheküljed, kus kirjeldatakse Abeli haigestumist ja üsna kiiret lõppu, on niivõrd kurvad. Kui ei oleks abikaasa Tamara ja laste kommentaare, siis oleks see ilmselt üsna kuiv läbilõige näitleja elust, aga just laste jutustused on erilised. Üks kirjeldab isa sellisena, nagu ta oli õppinud teda tundma 19 aasta jooksul, ja teine sellisena, mida ta mäletab isast, kes lahkus tema elust, kui ta oli 12aastane. Mõtlemapanev.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar