Minu arvates on Michael Haneke filmi "Das weisse Band. Eine deutsche Kindergeschichte" eesti keelde tõlkimisel pealkirja tõlkimine ebaõnnestunud. Kui esimest korda sellest filmist Euroopa Filmiakadeemia auhindade jagamisel kuulsin, jäin korraks kahtlema, kas "Band" on saksa keeles "pael", ja mõtlesin edasi, et millest see film küll räägib. Internetis otsides leidsin siis, et "Valget paela" näidati PÖFFil. Tähelepanuväärne on, et pärast Cannes'is "Kuldse palmioksa" saamist oligi pealkirja Eesti ajakirjanduses tõlgitud "Valge pael", PÖFFil kasutati aga vastet "Valge lint". See on ju ikka pael, mis ühele lapsele käe ümber ja teisele juustesse seoti, vähemalt lõikas ema need valge paela rullist. Ümber pimedaks torgatud lapse pea mässiti valge side, justkui vaimupimeduse ja hävitava tuleviku piir. Pealkirja tõlge ei vähenda filmi väärtust, aga veidral kombel jäin ma selle mustvalge süžeega mustvalge filmi puhul selle tõlke juurde toppama. Mis on pael ja mis on lint?
Nagu öeldud, "Das weisse Band" ehk "Valge pael" on mustvalge film. Mustvalge on kindlasti režissööri teadlik valik, väga õige valik. Mõnikord mõjub mustvalge liigse peenutsemisena, aga "Valge paela" puhul oleks värvifilmina vähemalt pool autentsest õhustikust kadunud. Igatahes on selles filmis praegusel kujul edasi antud kõige ehedamal moel Põhja-Saksamaa külaolustik 1913.-1914. aastal. Kõik on kunstilises mõttes viimse kui detailini paigas, pikalt seletatakse ja kirjeldatakse kõik ka suusõnaliselt ära ja lõpuks hakatakse analüüsima ja otsima, miks midagi juhtub.
Filmile on heidetud ette (teema) igavust. Ma ei ütleks päris nii, küll aga leian, et see on pigem kinos vaatamise film. Ja puhanud peab ka olema, sest film on üle kahe tunni pikk, kulgeb aeglases tempos ja miski eriti verd tarretama ei pane, kuid fakt ilmselgetest viidetest verepilastusele, julmusele, jõhkrusele ja vägivallale on iseenesest verd tarretamapanev. Haneke ei näita tõepoolest eriti midagi otse, küll aga laseb tunda ja aimata nii, et kahtlust ei teki.
"Valge pael" on põhjalik psühholoogiline arutlus, mis viis Saksamaa sõdadeni - pealtnäha tugeva moraaliga ühiskonna põhjakiht mädaneb sõna otseses mõttes. Filmis on palju kõnekaid stseene, aga üks kõnekamaid on kindlasti õe-venna arutlus surma ümber. See vist on ka treileril? Väikse poisi suured silmad peegeldavad väga valusalt mõistmatust. Kuidas lihtsalt juhtub? Teine valus koht on see, kui arst seletab oma naisele, et viimane on liiga vana, et tema vastu enam midagi tunda, ja arsti huvitab nüüd hoopis 14aastane tütar. Vähe sellest, et elukorraldus külas on värdjalik, on juba sündinud ju ka põlvkondade viisi sedasama elukorraldust edasi kandvaid lapsi. Arvatavasti lokkava verepilastuse tagajärjel sündima hakanud alaarenenud põlvkond näib olevat sellise elu tulevik. Et niisugune elukorraldus oli kestnud mitme põlvkonna vältel, ongi lapsed julmad. Nad ju mõistavad, mis tegelikult toimub. Jällegi, kõnekad stseenid surmvaikusest täiskasvanute juuresolekul (klassiruumis, õpetaja ja Eva vahelise vestluse ajal Eva kodus, pastori kõne ajal söögilaua ääres, talumehe sõnavõtu ajal söögilauas jne). Praeguses Euroopas, praegusel Saksamaal on midagi niisugust peaaegu võimatu ette kujutada. Haneke näitab oma filmiga seda, mida tähendab tänapäevasele avatud elukorraldusele ja olemisele vastupidine seisund, mida tänedab, kui lapsed saavad peaaegu geenidega kaasa teadmise, kuidas vaikida, vassida, taluda ja vihata.
"Valge pael" on kahtlemata väga huvitav sissevaade Saksamaa ajalukku. Päris kindlasti on see film väärt vaatamist ja süvenemist. Ja kui mul tekib võimalus, siis ilmselt vaatan millalgi uuesti üle.
Plaanin ka mõtiskleda ja kirjutada selle filmi kohta varsti. Vaatasin seda vana aasta viimasel päeval ja mõjus väga sügavalt!
VastaKustuta