Punane elavhõbe

Ma ei saanud "Punast elavhõbedat" minna vaatama siis, kui see jooksis Coca-Cola Plazas, ja olin juba veendunud, et jääbki nägemata. Aga selgus, et filmi näidatakse veel Solarise Kinos. Tõtt-öelda on see ainult tervitatav, et Tallinnas on nii palju kinosid, aga üsna tüütu on kõigi nende kavasid läbi kammida. Igaüks isesuguse ülesehitusega, eri võimalustega jne. Kuid ma ei tahtnud rääkida mitte kinode arvust Tallinnas ja kinokavade leidmisest. Ikka eesti mängufilmist.

"Punane elavhõbe" on Andres Puustusmaa režissöörikäe all valminud film, mis väidetavalt põhineb tõestisündinud lool. Film on eesti- ja venekeelne. Venekeelne sellepärast, et osa tegevusest toimub Venemaal ja üldse on venelased vägagi asjaga seotud. Ikkagi 1990. aastate algusaja lugu.

Nii eesti kui ka vene näitlejad on väga arvestatavad nimed. Eesti näitlejaist kerkib kõige eredamalt esile Kristjan Sarv kui jõhker retsidivist. Ta mängib oma osa tõesti tõetruult, aga siinkohal on paslik lahti kirjutada mõte, mis mul aeg-ajalt jälle turgatab. Eriti pärast seda, kui nägin teatris "Fanny ja Faggotis". Enamikus lavastustes on Kristjan Sarv ikka ülbiku ja jõhkardi rollis, kuid "Fannys ja Faggotis" oli talle antud nn positiivse kangelase osa. See, et ta suutis ka sellises rollis usutav ja mõjuv olla, tõestas mu jaoks lõplikult, kui hea näitleja ta tegelikult on. "Punases elavhõbedas" mõjub Kristjan Sarv ehedamalt kui keegi teine, aga ma hirmsasti kardan, et talle jääbki see jõhkardi imago külge.

Teatav imago on küljes ka Peeter Ojal, kes teab seda ilmselt isegi. Siin filmis jäi paraku mulje, et ta mängis iseennast, mitte tegelast, kelle prototüüp olevat Koit Pikaro. Märt Avandi on muutunud positiivse kangelase kehastuseks. Sellist filmi, kus Avandi alguses surma saab, ei tahaks vist keegi vaadata. Lisaks neile on vaja veel mõned suured ja suuremad nimed mängu kaasata ja menu peaks tagatud olema.

Eelnevast jutust jääb mulje, et "Punane elavhõbe" on kehv film, mida meelitatakse vaatama heade näitlejatega. Lugu on iseenesest korralik, mõte on olemas ja minu meelest ka ajastu üsna kihvtilt tabatud. Neid kohti on ju Eestis küllalt, kust ajastukohast olustikku leida, et filmida. Mis aga ikka aeg-ajalt kripeldama jääb, on tunne, et ei tea, kas raha sai otsa või sai aeg otsa ... Natuke palju oli jäänud kaamera taha peitu, eriti suhete tasandil. Samas kõigest hoolimata ikkagi hea film ja minu arvates üldse mitte nii jõhker, nagu siin-seal räägitakse. Alla 14aastastele on see film keelatud sisuliselt ainult ühe stseeni pärast.