Proovisin Chick Corea ja Gary Burtoni kontserdilt mitte midagi oodata. Ei osanudki, sest teadsin vaid, et mehed on mitu korda Grammy võitnud ja et jazzimaailmas on nad nii koos kui ka eraldi väga suured nimed.
Selline eelarvamuste ja -ootustevaba minek kontserdile tuli ainult kasuks, sest kohe esimestel minutitel olin lihtsalt lummatud. Klaver ja vibrafon täitsid suure lava uhkelt ära ning Ameerikamaa-mehed tegid lugude vahel nalja. Lummus pani mõtted oma rada käima ja olla oli lihtsalt hea. Jõudsin ka mõelda, et see muusika, mida nad teevad, ei ole jazz. Või kui on, siis erinev sellest, mida ma olen harjunud jazziks pidama või jazzi pähe kuulama. Mis tähtsust muusikastiilil üldse on, kui muusika meeldib? Kindel on, et neile kahele mehele meeldib see, mida nad teevad ja kuidas nad seda teevad. Ja mulle meeldis nendesse helidesse ära kaduda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar