"Vene veri" on väga isiklik raamat. Läbi põimitud igatsusest. Niisuguse raamatu kirjutaja peab olema ise ka väga ilus ja hea inimene, ja ega muidu vist saakski ikka ja jälle abikaasale järgneda, lapsi kaasa võtta ja pidevalt kaste lahti pakkida. Isiklikkust lisab veel seegi, et Venemaa juurtega vaarema kodumaale elama kolimine sunnib autorit võrdlema oma elusaatust vanaema omaga, proovima mõista, mida tundis ja mõtles vaarema, kui ta Eestisse kolis, ja loomulikult püüab Kai Aareleid ise otsida sidet oma vanaema maaga. Minu meelest ta leiab äratundmise või vähemalt võib ridade vahelt lugeda, et vist esimest korda on tal Peterburist lahkudes kahju ära minna. Seni on olnud vastupidi - võimalus Eestisse naasta on alati kõik linnad ja riigid üles kaalunud.
Lühikesed päevikulaadsed peatükid räägivad vaheldumisi lugusid ammusest ajast ja tänapäevast. Nendes on harmoonilist vere kutset ja elu seletamatut-põhjendamatut paratamatust, vastuseta küsimusi ja äratundmist.
Ja kui hiljuti üks sõber rääkis, et siis, kui tema Tartu Ülikoolis õppis, kohtas ta seal mitut väliseestlast, kelle vanemad polnud neile eesti keelt õpetanud, aga täiskasvanuna tekkis neil ometigi tahtmine eesti keelt ise õppida, mõtlesin, et juurte otsimine on inimlik ja alateadlikult asi. Pole vahet, milline taustsüsteem meile lapsepõlves luuakse. Niisugune juurte juurde tagasiminemise raamat see ongi. "Vene veri" on eriline raamat. Täpselt sama eriline kui raamatu esimese osa motoks valitud mõte Khaled Hosseini "Lohejooksjast" - "Veri on võimas asi."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar