Kõõksusin Daniel Vaariku "Praktikaaruande" esimest kolmandikku lugedes alatasa naerda. Stseenid keskkoolielust ja Tartu Ülikooli raamatukogus ajaviitmisest tulid kohati väga tuttavad ette. Mitte sellepärast, et ma ise oleksin ka täpselt samamoodi käitunud, aga enamiku kirjelduste puhul tundsin kedagi ära.
Seda raamatut on kirjeldatud ja reklaamitud kui ausat ja avameelset näidet eesti ajakirjanduse ühest ajastust. Asjaosaliste ehk nendega, kes praktikaaruande "koostamises osalevad", kõnelebki "Praktikaaruanne" nende endi minevikust ning ridade vahel või taga sellest, millest eemalolija midagi ei taipa. Jäigalt võttes liigitub "Praktikaaruanne" siiski omamoodi elulooraamatuks, millesarnaseid üha nooremad ja nooremad riburadapidi nüüd välja annavad. Mina olen vaid mõni aasta raamatu autorist noorem ja unistasin keskkoolis samuti korraks ajakirjandusõpinguist, aga kuigi ma seda rada ei valinud, oli fraas "mul ei ole matemaatikat enam vaja" nii-nii tuttav. Minu puhul ei olnud selleks aineks mitte matemaatika, vaid saksa keel. Paradoksaalsel kombel sai ühest hiljem majandusajakirjanik ja teine elab praegu peaaegu saksakeelses kultuuriruumis.
Läbivalt kirjutab Vaarik muutumisest. Kõigepealt mässumeelse vastse täiskasvanu lubadus. Umbes nii, et "me ei muutu kunagi". Ja siis üha sagedamini, et midagi on jälle muutunud või et miski on pöördumatult muutunud. Kuni sinnani välja, et baaridaam nähvab, et otsitagu endale keegi omavanune. Kõik toimub mitme ajalehe toimetuses ja e-riigi alguspäevil. Idealism asendub kiiresti kulgemisega. Edeneva majanduse aastatel ei ole mahti kõrgkooli ära lõpetada ja kui autor selleks lõpuks aega leiab, teeb ta seda mitte enam soovist ajakirjanikuks saada, vaid soovist ajakirjandusega lõpparve teha.
Raamatu teises pooles jäin mõtlema meile antud aja kasutamise üle. Võib-olla isegi raiskamise üle. Noor, andekas inimene astub ellu Eesti taasiseseisvuse esimestel aastatel, ent ideaalid muutuvad hämmastava kiirusega rutiinseks elus püsimise missiooniks. See tendents üha süveneb: tasakesi rööbastel liikuv rong (loe: pärast teatavat liitmist-lahutamist-ostmist-müümist ei ole eesti ajakirjanduses enam rohkem jageletud) vajab vaid sõitjaid. Loeb klikkide arv. Niisugusena näeb ajakirjandusmaastikku "üliõpilane", kes on olnud ise eesti ajakirjanduse sünni ja arengu juures. Daniel Vaarik on oma aruandes tõepoolest siiras.
E-raamat on saadaval siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar