Kallis sõbranna ütles hiljuti, et minu ja tema filmimaitse on väga erinev. Ta ütles seda siis, kui olin jõudnud paari lausega kiita "Deemoneid". Ei teagi, kas ta nüüdseks on selle filmi ära vaadanud ja seega ühe võrdlusaluse juurde saanud, ent eks ma muidugi möönan, et filmikunstiga on mul natuke omamoodi suhe. Maailma kinokunstist eelistan tõepoolest mõne erandiga vaid nn väärtfilme ja eesti kino puhul on põhjus, miks ma üldse kinno lähen, eelkõige näitlejais. "Deemonite" osatäitjad eesotsas Tambet Tuisuga on "müügiargument" missugune.
Ühemõtteliselt hasartmängusõltuvusest kõneleva filmi teevad väga heaks suuresti näitlejatööd. Ei mäleta, et oleksin jupil ajal näinud filmi, kus algusest peale kuni lõpuni välja on kogu aeg hambad huulde surutud. Etteaimatavus, teadmine, mis edasi juhtub, mängis "Deemonites" positiivselt kaasa, sest kogu aeg oli ootus ja lootus, et seekord võiks minna teisiti. Paar ilmekat stseeni (vana sõbraga kogemata õlleka akna taga kohtumine või telefonihelin sünnitusmajas) võtsid viimsegi lootuse, sest need olid lihtsalt talumatult valus-tõelised, kuritegelikud. Kõrvale võib nimetada paar hoopis teistsugust stseeni: Evelin Võigemasti sõnatu osa, kui Tuisk tunnistab, et on mängur, või Ene Järvise nõutu ja lootusetu ilme, kui selgub, et mänguautomaat polegi katki.
Risti-rästine põimitus stsenaariumis oli natuke häiriv. Tekitas tunde, et film venib. Tegelikult oli eesmärk ilmselt rõhutada ja mõista anda, et ohvrid on meie endi hulgast, täiesti tavalised inimesed. Sõltuvusse võib langeda nii meelelahutusmaailma heaks tegutsev noor andekas reklaamilooja, pensionär kui ka lihtsalt tubli töömees. Üllatavalt otsekoheselt ilmnes veel üks tõsiasi: vist igaüks teab kedagi sõltlast või kui ise ei teagi, siis teab kindlasti kedagi, kes teab kedagi ... Stsenaariumisse kirjutatud kunstiline võte toetas peategelaste segaduses olemist ja proovis vaatajat provotseerida samamoodi nagu kasiinosaali meelitav-virvendav valgusmuusika.
"Deemonid" on minimalistlik film, sest põhitegelased saab peaaegu ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kolm kasiinosõltlast ja nende lähedased. Kaasa tundma ja elama on suutelised isegi võõrad - Yoko juhuslikult kohatud sõber (Margus Prangel) ja baaridaam (Liina Tennossaar) olid tegelikult võõrad inimesed, kellest üks jäi vana sõbra suust kuuldud suvalist valet uskuma, teine oli kõike näinud, aga noort inimest ei saanud kuidagi hätta jätta.
Ma ei hakka juurdlema sellise filmi tegemise ajendite ja põhjuste üle. "Deemonid" on kahtlemata õnnestunud linateos. Vajalik ka. Meile näib ehk, et hasartmängusõltuvus on võõras teema, aga sõltuvus on sõltuvus ja näiteks alkoholismiga on ometigi igaüks kokku puutunud. Ohvrid on ühtviisi need, kes ikka ja jälle sammud kasiino poole seavad, kui ka need, kes sõltlasega koos elama ja olema peavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar