François Lelord, "Le Voyage d'Hector ou la recherche du bonheur"

Lihtsalt suurepärane raamat prantsuskeelseks kergeks lugemiseks. Kaanekujunduse ja taskumärkmikusuuruse formaadi järgi oleks arvanud, et tegemist on lasteraamatuga, aga sisu poolest on ikka täitsa suurte inimeste raamat mis suurte inimeste raamat. Autor François Lelord on prantsuse psühholoog ja "Le Voyage d'Hector ou la recherche du bonheur" ("Hectori reis ehk õnneotsingud") on tema esimene romaan, mis oli Prantsusmaal pärast ilmumist kohe väga populaarseks osutunud. Raamatut on ka palju tõlgitud ja see eksemplar, mida mina lugesin, on ilmunud hoopis Saksamaal niisuguse projekti raames, kus keerulisemad sõnad ja väljendid on joone all saksa keeles ära seletatud.

Raamatu peategelane Hector on psühhiaater, keda hakkab üha enam vaevama mure selle pärast, miks pöörduvad psühhiaatri poole ka need inimesed, kes tegelikult ei olegi haiged. Ta kirjutab neile küll rohtusid välja, kuid tunneb üha enam, et ta ei oska neid aidata. Tema tüdruksõber töötab ravimifirmas ja töötab välja üha uusi ja tõhusamaid ravimeid, mis peaks inimeste vaevasid leevendama. Hector otsustab võtta puhkust ja minna reisima. Ta tahab aru saada, milles seisneb inimeste arvates õnn.

Esimene reisisihtkoht on Hiina, kuid juba lennukis langeb Hectori osaks uskumatu "õnn" - ta paigutatakse mingil põhjusel turistiklassi asemel istuma äriklassi. Sealne kohtlemine üllatab ja rõõmustab Hectorit hirmsasti ja ta teeb esimese järelduse.

Leçon n° 1 : Un bon moyen de gâcher son bonheur, c'est de faire des comparaisons. (Lihtne viis õnne rikkuda on hakata võrdlema.)

Ja nii edasi. Kordagi ei mainita, millisest riigist Hector ise pärit on. Ka külastatavatest riikidest nimetatakse õige nimega vaid Hiinat, mida ta esimese ja viimase riigina külastab. Veel käib ta mingis Aafrika riigis ja seejärel riigis, mida nimetab le pays de plus (kõigemaa?) ja mis on ilmselgelt USA. Sellesse riiki on ta tahtnud minna seetõttu, et seal olevat üks väga tark professor, kelle arvamust ta tahab oma järelduste kohta kindlasti kuulda ja kes oskab talle ehk ka teaduslikult seletada, miks miski just nii on. Reisil kohatavad erinevad inimesed õpetavad Hectorile, kui erinevates asjades näevad inimesed õnne, isegi seda, et näiteks naistele läheb teiste inimeste õnn rohkem korda kui meestele:

Leçon n° 22 : Les femmes sont plus attentives que les hommes au bonheur des autres. (Naised on teiste õnne suhtes tähelepanelikumad kui mehed.)

Raamatu stiil ja sõnavara on tõepoolest lihtsad ja sobisid seetõttu mulle prantsuse keeles lugemiseks imehästi. See ei ole ka pelgalt ellujäämisõpetus, vaid elementaarsete sõnadega kirja pandud jutustus psühholoogiast ja psühhiaatriast. Tegelased on hästi tuttavad inimtüübid, autor pole ära unustanud sedagi, et õnn sõltub tihtipeale sellest, millistele nuppudele vajutada ja kui hästi keegi kellegi teise nõrku kohti ära kasutada oskab.