Nii kiire on olnud, et kirjutamisvõlg hakkab muutuma juba nii suureks, et ei teagi enam, kas kõik meelde tuleb. Esimene kajastamata sündmus oli nädal aega tagasi teatriõhtu. Janu teatri järele oli ligi kahekuuse teatripausi tulemusel muidugi väljakannatamatuks muutunud. Aga selle kustutas ilusti nüüd nähtud vana hea Shakespeare.
Jah, siin oli võimalik vaadata maailmakuulsa Cheek by Jowli "Macbethi" - lavastust, mida aasta alguses nimetas Sunday Times üheks olulisemaks selleaastaseks teatrilavastuseks. Ja mulle tulid nad koju kätte! Rohkem ei olnudki vaja, et pileteid broneerima hakata.
Mäletan end millalgi umbes ülikooliajal ütlevat, et Shakespeare on põhimõtteliselt kõik ära öelnud, pärast teda võiks kirjandus vabalt ka olemata olla. Muidugi on niisugune väide liigselt üldistav, aga ühes olen küll veendunud: Shakespeare on ajatu, Shakespeare'i tekste saab väga kergesti tänapäevastada ja tänapäevases võtmes mängida, need hakkavad rääkima.
Cheek by Jowli "Macbeth" on üks erilisemaid Shakespeare'i tõlgendusi, mida ma olen juhtunud teatris nägema. Märkimisväärseim roll selles lavastuses on näitlejatehnikal ja -meisterlikkusel. Sest lava on tühi. Terariistu ja verd ei näe. Näitlejad kasutavad häält, miimikat ja keha. Nende nägudest, olekust, emotsioonidest peegeldub kõik ülimalt nüansitäpselt. See on lavastus, kus vähemalt olulisemate tegelaste rollidest peegeldub selgesti töö, mida on osa õppides tehtud. Üleni musta riietatud näitlejad (ühe erandiga) tõestavad jälle, et teater on mõnikord rohkem kui elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar