Laupäevaõhtune film - "Austraalia"

Minu arvates on "Austraalia" suurepärane film. Vähemalt siis, kui viimased nähtud filmid on olnud kunstilised või sünged ja kui päev varem sai selgeks, et nädalavahetus Viinis jääb Islandi vulkaanist üle Euroopa taeva levinud tuha tõttu ära, sest lennukid ei lenda, ja kui vähemalt kaks eelnenud nädalat on olnud tohutult pingelised. Nii hea oli selle kõige järel vaadata filmi, mille jooksul õnnestus mul kolm-neli korda südamest nutta ja mis sisaldas nii palju imeilusaid Austraalia-vaateid.

Austraalia on eurooplase jaoks ikka hirmus kaugel ja tegelikult on vähemalt minul olnud alati keeruline aru saada, mis ambitsioonid olid nt jaapanlastel Teises maailmasõjas, veel vähem sellest, miks neil Austraaliat pommitada vaja oli. Eks ma muidugi tean, et Austraalia on peaaegu nagu Inglismaa. Nii et 1939. aastal alanud Teisest maailmasõjast ei jää Austraalia asunikud sugugi eemale.

Muidugi on see film paras naistekas, sest lugu keerleb peamiselt armastajapaari (Nicole Kidman ja Hugh Jackman) ümber. Viimast nägin vist küll kinolinal esimest korda. Kidman teeb selles filmis jälle väga stiilipuhta rolli. Ja mitte ainult sellepärast, et Kidmani peetakse õigustatult Hollywoodi parimaks austraallast kehastavaks näitlejannaks. Ta on väga ajastutruu, lummavalt kõrk, aga sugugi mitte naiivne. Naisena natuke Metsikut Läänt meenutavas ühiskonnas "läbi lüüa" ei tõota just kõige lihtsam ülesanne olevat, aga enesekindlust on tema Sarah's kuhjaga. Vaja ainult valida ilusale noorele naisele partneriks kena mees. :) Nii muutubki film aimatavalt armastuslooks. Mul oli just niisugust filmi vaja.

Laiemas mõttes räägib "Austraalia" selle mandri lähiajaloost, probleemidest, mida 20. sajandi keskpaigas enam varjata või vältida ei õnnestunud. Saksamaal eesotsas Hitleriga "puhastati verd", sama püüti ju teha ka koloniseeritud riikides. Segaverelisi lapsi ehk aborigeenide ja valgete järeltulijaid oli Austraalias nii palju, et neid tuli "kõrvaldada". Lapsed isoleeriti eraldi saarele.

Tulles esimeses lõigus öeldu juurde tagasi, peab lisama, et "Austraalia" on selline mõnusa lineaarse looga film, kus on parajalt aborigeenide pärandit - jutustajast peategelane ehk umbes kümneaastane poiss kannab edasi oma isaisade traditsioone, joostes ikka ja jälle (tingliku?) vanaisaga ära ja "lauldes armsaid inimesi enda juurde". Ma ei tea, kuivõrd sarnane on Austraalia aborigeenide ja Ameerika indiaanlaste elustiil, aga eks nad parajad metslased ole ju kõik. Teisalt jällegi on see hollywoodilik mustvalge lugu heast ja halvast. Filmil on hea lõpp ja kui ei taha, ei tarvitse eriti kaasa mõelda ja pildi tagant midagi sügavat otsida. Armastusfilm, niisugune, kus kangelased trotsivad saatuselööke. Sellepärast võib-olla ebarealistlik, aga kurbilus! Kostüüme hinnati Oscari nominatsiooni vääriliselt. Oscar jäi tulemata. Mina tahaksin aga nüüd üha rohkem Austraaliasse.