Ei juhtu just sageli, et britt kirjutab romaani, mille tegevusest suur osa toimub Eestis või on Eesti ja eestlastega seotud ja mille peategelane jumaldab Arvo Pärdi muusikat. Adam Thorpe'i "Kahe hingetõmbe vahel" on aga just selline. See tundus nii uskumatu! Olin vist juba mõnikümmend lehekülge läbi lugenud, kui taipasin, et lennujaam, mille ustest peategelane Jack välja astub, on Tallinna lennujaam, ja vanalinna serv, kus ta taksost maha astub, on Tallinna vanalinna serv. Ta käib Niguliste kirikus kontserdil, ta teab isegi üht-teist Eesti ja Baltikumi lähiajaloost, ta armub eesti tüdrukusse. See on siis, kui Tallinnat ei ole vallutanud veel briti poissmehed. Jack on kolmekümnendates aastates lootustandev helilooja, kes on abielus rikkast ja lugupeetud suguvõsast pärit naisega, kellega ta on aastaid tagajärjetult proovinud last saada. Just nüüd, Tallinnasse jõudnud, saab ta teada, et tema naine on rase. Ja just nüüd armub ta nooresse eestlannast ettekandjasse. Jack läheb muidugi Inglismaale tagasi ja püüab vahejuhtumit unustada. Uue ja vana Euroopa vastuolulisus, tõekspidamised, võimalused, mõõtmed jne teevad selle raskeks. Õigemini raskeks teeb selle paljuski sõltumine rahast. Võib-olla ka sellega kaasnev motivatsioonipuudus.
Thorpe vastandab selles romaanis vana ühiskonna pealiskaudsust ja stampe Eesti noore ühiskonna värskuse ja püüdlikkusega. Esimeses on esikohal "raha, raha, raha," nagu kirjeldab Londonit eestlanna Kaja, teine teeb Eesti sündmustiku vahele jääva kuue aasta jooksul muljetavaldava arenguhüppe. Turismiinfopunktist saadud Saaremaa kaarti eristavad kuue aasta tagusest kaardist lisandunud arvukad @-märgid, mis tähistavad kohti, kus saab internetis surfata. Kaja laseb mõista, et tegelikult ei ole immigrandi elu võõral maal sugugi lihtne ja hea. Londoni-suguses suurlinnas oled sa ilma rahata mittekeegi, samas kui Saaremaal võid vähemalt nädal aega metsas ringi uidata. See on Lääne-Euroopa omapära - kõik on natuke liiga steriilne, raamides või ma ei teagi.
Kui Jack teist korda Eestisse tuleb, kohtab ta lennujaamas kõigepealt Briti poissmehi. Jack mõtleb, kuidas Tallinna pubid ja baarid on soomlaste asemel vallutanud tema kaasmaalased. Olles eestlasena seda kõike Tallinnas näinud, tekitab "Kahe hingetõmbe vahel" kõigepealt äratundmisrõõmu. Ja siis tajud, et seda saab kirjeldada niisugusest vaatenurgast just inglane. Inglane, kes on elanud väga erinevates maailma paigus, kes tajub maailma ebainglaslikult. Probleemide kiht on seetõttu üsna paks, kuigi enamiku lahkamisel jääb Thorpe pealiskaudseks. Londoni terrorirünnakud, metrooplahvatused on peaaegu üleilmse tähtsusega probleem, aga sellest tulenev hirm jääb teise maailmamure varju. See teine mure on energiaküsimus, millele Jacki naine on jäägitult pühendunud. Olgugi et tal ei ole vaja sellega tegelda, sest vähemalt raha pärast pole tal küll vaja tööd teha. Raha, raha, raha jälle ... aga last raha eest ei saa ...
Kuue aasta jooksul ei saavuta noor lootustandev helilooja ei isiklikult ega professionaalselt eriti midagi. See-eest Kaja trotsib elu ja sõlmib enda ja eluga rahuliku liidu.
Põnevad on ka teatud korduvad sümbolid, nagu näiteks loomaaed, puurielu, rebane, välgumihkel, süütamine ja peaaegu nagu müstika - "Da Vinci koodi" lugemine. See viimane on ajastu sümbol. Seda luges vist iga teine inimene Londoni metroos. Seda loeti kõikides keeltes. Seda loeti Eestis ka.
Raamatu suurim pluss on, et tegevus toimub Eestis. See läheb hinge ja jõuab kohale. Inglise kõigutamatus, mõistmatus jääb kaugeks. Või ma ei taha sellest eestlasena aru saada? Või oleks mõistlik võtta seda romaani kui ülistuslaulu Eestile? Igatahes kohati raamat venis ja ärritas. Teisalt jällegi võiks "Kahe hingetõmbe vahel" põhjal saada suurepärase filmistsenaariumi - Arvo Pärdi muusikat täis (armastus)filmi, mille taustaks on Tallinna vanalinn, Saaremaa, Vana-Inglismaa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar