Tean vähemalt ühte inimest, kes avastas Woody Alleni filmi "Vicky Cristina Barcelona" vaadates enda jaoks Penélope Cruzi. Selles filmis mängimise eest sai Cruz kõrvalosa-Oscari, aga eelkõige on ta ju Pedro Almodóvari üks lemmiknäitlejaist.
Ma ei oska öelda, kas kõrvalosa selline esiletõstmise vajadus peaks viitama näiteks sellele, et film ise on ka suurepärane või hoopis vastupidi ... Olin umbes aasta aega tagasi esimest korda Barcelonas. See film kaevas ajusopist välja nii mõnegi mõtte ja vist kõik tunded, mis mind Barcelonas olles valdasid. Alates küsimusest, et kuidas on võimalik, et ma ei ole Barcelonasse varem jõudnud. Peaaegu kõigi vaadetega stseenide juures tajusin, nagu oleksin praegu ise seal. Kui Marlena De Blasi "Tuhandet päeva Veneetsias" armastatakse kasutada reisijuhina Veneetsiasse, siis "Vicky Cristina Barcelonat" võiks vabalt kasutada omamoodi reisijuhina Barcelonasse. Olgugi et kohti seal ei nimetata, on pelgalt ekraanilt tajutav hõng väga ehe ja põnev oleks neidsamu kohti Kataloonia pealinnas otsida.
"Vicki Cristina Barcelona" on armastuslugu. Õigemini lugu kahest noorest ameeriklannast, kellest üks on äsja kihlunud, teine aga üsna vabameelne. Ühel õhtul restoranis tutvuvad nad skandaalse kunstnikuga, kes teeb tüdrukutele otsekohese ettepaneku magada jne. Cristinast saab kunstniku elukaaslane. Vicky hakkab selle suhte mõjul paljudes oma senistes valikutes, veendumustes ja otsustes kahtlema. Cristyna näeb andekate inimeste elu ja mõistab äkki, et ta ei kuulu sellesse maailma.
Mulle meenus seda filmi vaadates millegipärast John Fowlesi "Eebenipuust torn", kuigi mäletan seda raamatut väga ähmaselt. Igatahes oli "Vicky Cristina Barcelona" boheemlaslikkuses midagi sarnast "Eebenipuust torni" õhustikuga. Aga ainult õhustikuga. Kindlasti ei saa öelda, et kui üks meeldib, siis meeldib kindlasti ka teine või vastupidi. "Vicky Cristina Barcelona" on mõnus woodyallenlik meelelahutus, natuke hipinostalgiline. Hea!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar