Neljapäeva õhtul käisime üle pika aja Atelier's. Esines seal siis Blue October.
Ma ei osanud tõesti midagi oodata, sest idee seda kontserti külastada saime minu jaoks väga usaldusväärse muusikalise maitsega kolleegilt. Samas ei olnud mina küll sellest bändist varem midagi kuulnud. Plaadid, mis enne kontserti vähemal-rohkemal määral läbi kuulatud said, olid üsna eriilmelised. On väga häid lugusid ja üsna mittemidagiütlevaid või lausa mõttetuid. Nii vähemalt tundus. Mis aga kõige huvitavam - nad teevad tõepoolest väga erinevat muusikat!
Kontserdile jõudsime mõnikümmend minutit enne Blue Octoberi lavaletulekut ja ma ei teagi, kas seal mõni soojendusesineja oli või mitte. Igatahes lavale ei olnud veetud seinatäit võimendust, mida ma ühe põhiasjana enne kartsin. Mehed tulid lavale ja hakkasid mängima ja laulma. Ülilihtsalt ja loomulikult. Nende aeglasemad lood on vist eranditult head, kiiremaid on igasuguseid, kuigi nt lugu, mille pärast ma sellele kontserdile minna otsustasin, oli just kiire lugu - "Hate Me".
Üks praeguseid hittlugusid on "Rope Jump" ja imearmas ballaad on Blue Octoberil "Blue Does". Muide, Blue on bändi laulja Justini tütre nimi ja oma tütrele olevat ta väidetavalt kirjutanud mitu laulu, mis on salvestatud plaadile "Approaching Normal". Ma olen lummatud!
Ma pole eriline Blue Octoberi austaja, aga kunagi meeldis küll see "Hate me" ja eriti nende laul "Into the ocean", kas nad seda ei laulnud?
VastaKustutaPS. Millegipärast on raske Sulle kommentaare jätta, alati esialgu ütleb, et ei saa edasi saata vms... võibolla see on ainult minu arvuti viga....
Ma saan ka mõnikord sinu blogis kommenteerides sellesama veateate. Mitte küll päris alati. Blogspoti viga vast?
VastaKustutaAga minu muusikateadlikkusega on, nagu on. Sa oled selles suhtes ikka väga palju teadlikum! "Into the Oceani" laulsid nad muidugi ka. See on ka väga hea lugu. Üldse, nagu öeldud, mulle meeldivad eelkõige nende aeglased lood.