Pärast eilset sai Reet Linna elulooraamatut lugeva Ott Sepa "lavastus" "Püha Märdi kiusamine" uue hingamise. Ma olin ka eilseni üks nendest paljudest, kes polnud Eesti uut mängufilmi "Püha Tõnu kiusamine" näinud. Ei olnud ka viitsinud varem vaadata, kuigi plaat oli seisnud riiulis juba kolm nädalat. Seni oli tugev alltekst vaid koera laiba vedamisel, sest selle üle avaldasid loomakaitsjad pärast filmi linastumist häälekalt arvamust.
Kuigi "Püha Tõnu kiusamine" on väga veikoõunpuulik film ja tõestab veel kord, et Õunpuu režissöörikäekiri on ainulaadne ja selgelt äratuntav, pean ütlema, et minu arvates on see kunstiliselt väga tugev teos. Iseäranis filmi algus meenutas kangesti "Sügisballi", selles oli jõhkrat ängi. Sellepärast julgen arvata, et nendele, kellele meeldis Õunpuu "Sügisball", nendele meeldib tõenäoliselt ka "Püha Tõnu kiusamine". Mul ei olnud filmi vaadates kordagi igav ja hetkekski ei tekkinud mõtet, nagu oleks tegemist täieliku jamaga. Vastupidi, see film oli nagu üks suur kunstiteos - visuaalsele küljele lisaks on valgus, varjud ja ilmed ideaalilähedaselt paigas.
Tõenäoliselt on väga palju neid, kellele "Püha Tõnu kiusamine" ei meeldi. Just filmi teise poole pärast. Kui alguses on kujundid üsna selged, siis filmi teises pooles toimub tegevus kusagil teispoolsuse piirimail. Peale arvukate seoste filmiklassikas varem kasutatud võtetega tekkis mul soov selle filmi mõistmiseks otsida seoseid ka näiteks Bulgakovi "Meistri ja Margaritaga".
Ometigi on "Püha Tõnu kiusamist" võimalik võtta ka väga lihtsa lineaarse loona. Nagu on kirjutatud DVD-ümbriselegi: "Suurejooneline ja verdtarretamapanev tragöödia ühe keskastmejuhi agooniast ja allakäigust". Palju ei jäänud puudu, et tööliste "marsi" ajal oleks kõlanud Raveli "Bolero". Mingi sarnane trummipõrin seal taustaks kõlaski. Taavi Eelmaa peaosas on suurepärane valik. Ta peegeldab iga rakuga (hoolimata sellest, et tegemist on mustvalge filmiga!) tõusikklassi elu. Mingil moel on mees saavutanud väärika positsiooni väärikas firmas, aga ega ta pole suuteline selles rollis hiilgama. Isa matustele sõidab ülemuselt laenatud Bentleyga ja võidab sellega tavalise külajoodiku usalduse. Ta näib hindavat õiglust ja rahu, aga selgub, et seda ei ole isegi kodus mitte, rääkimata mingist kolkapolitseijaoskonnast. Kriisiolukorras ta käituda ei oska ja iseloomu ka justkui pole. Oma nina toppimine asjadesse, mis temasse ei puutu, lõpeb ikka ja jälle veel hullemasse soppa vajumisega.
Lausa üllatav on, milliseid kontraste selles filmis leidub. Alates juba mainitud Bentleyst ja logudest külameeste kaubikutest, jätkates uuselamurajoonivaadetega talvepuhtas Eestis ja viimsegi akna kaotanud tõenäoliselt Ida-Virumaa kortermajadega, funktsionalistlike büroohoonete ja lagunenud tehasehoonetega. Kui teatrietenduse publiku kaadris on pilt sellest, kuidas Tõnu seljataga istuv mees magab, on mul tunne, nagu hakanuks maal või foto näitusel elama. Tegelikult on see lihtsalt ülihea filmikaader. Muide, see laval mängitav etendus tundub olevat sama jabur kui ümbritsev elu.
Kõik teised osatäitmised peale Taavi Eelmaa on episoodilised. Näitlejate hulk on muljetavaldav. Mõned massistseenid ka, aga kummalisel kombel on väga palju just igasuguseid pisirolle, millel kõigil on kandev tähendus. Kui aiameistrid tulid, mõtlesin, et huvitav, kes selles filmis veel sisse marsivad. Igatahes nendega asi sugugi ei piirdunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar