Mina ei tea, mis on selle muusikastiili nimi, mida prantsuse elektropopi duo Air viljeleb. Elektropopiks nimetati Airi stiili arvukates artiklites, mida enne detsembrikuist Tallinna-kontserti Eesti ajakirjanduses rohkelt kirjutati. Kaks kuud hiljem käisin nüüd mina ka nende kontserdil.
Natuke kurb, aga sellest kontserdist jäi esimese asjana meelde täissuitsetatud ruum. Väljas oli külmavõitu ja sellepärast tõmmati ilmselt suitsetamiseks mõeldud eesruumi välisuks kinni. Ruum oli paksult sinist suitsu täis ja see kandus kontserdisaali. Kontsert oli pealegi välja müüdud. Olen selles saalis ennegi välja müüdud kontserdil olnud, aga sellist suitsu ei mäleta mitte kunagi! Nii paradoksaalne, kui see ka ei tundu, aga õhku nappis iseäranis esimese tunni jooksul väga. Tegin meelevaldse järelduse, et Airi publiku hulgas on keskmisest rohkem suitsetajaid, Airi armastavad pigem boheemlasliku elulaadiga inimesed.
Airi muusika lihtsalt on. Ma olin enne küll kuulnud korduvalt nende viimast plaati, aga miskipärast ühtegi lugu eraldi ei mäletanud. Mingeid meloodiajuppe küll. Nad tulid lavale ja lihtsalt hakkasid mängima. Päris mitu lugu läks mööda, enne kui keegi lavalt mõne sõna publikule ütles. Sedagi osavalt kõiki elektroonilisi võimalusi kasutades ja moonutades.
Ühel hetkel hakkas tunduma, et selles muusikas on liiga palju ühesuguseid võtteid, kordusi. Mingid võtted tulid üha uuesti tagasi. Aga mida tempokamaks läksid lood, seda lahedamaks muutusid käigud.
Airile peaaegu ainuomane on see, kuidas nad lihtsalt on laval. Muusika voolab saali. Justkui polegi kontsert, vaid jääb mulje, nagu kuulaksid-vaataksid stuudios ühte salvestust. Lumivalgetesse särkidesse riietunud prantslastena mõjub duo nii-nii puhtalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar