Üks nendest filmidest, mida ma ilmtingimata kinos vaadata tahtsin, on "Tee" (The Road). Pärast seda, kui olin Cormac McCarthy samanimelise romaani läbi lugenud ja kui sain aru, et sama kirjaniku tekst on aluseks parima filmi Oscari võitnud filmile "Ei ole maad vanadele meestele".
"Tee" raamatuna kuulub nende hulka, mida aastaid hiljemgi tõenäoliselt väga eredalt mäletan. Kummalisel kombel on selliseid teoseid rohkem eelkõige ameerika kirjanike loomingu hulgas. Näiteks veel mitu Steinbecki romaani. Igatahes oli "Tee" kindlasti möödunud aastal loetud raamatutest parim ja et sellest kohe ka film tehti, jäi võimalus vaid oodata. Film linastus siin nii halval ajal, et pidin vaatama minemist mitu nädalat edasi lükkama. Kui lõpuks aeg selleks tekkis, selgus, et on juba viimane nädal. Seejuures üle nelja nädala küll möödas ei olnud. Ju siis tundus sisu tavalisele kinokülastajale süngevõitu või ... Jõudsin viimaseks seansiks kinno.
Väga harva juhtub, et film on parem kui raamat. "Tee" puhul on film parem kui raamat. Samas ma ei oska öelda, kas eelnevast raamatu lugemisest on kasu või mitte. Raamat mõjus nii, et mõned kohad kummitasid mul veel kuid väga eredalt silme ees. Just sellised väga jõhkrad kohad. Nii et valmistusin filmi puhul ikka päris õuduka vaatamiseks. Tegelikult jäi hallist taustsüsteemist hoolimata filmist kumama hoopis lootus. Hoolimata sellest, et polnudki nagu millelegi loota.
Elu saab hoopis uue tähenduse, sest ei saa ju enam rääkida elust selle tavapärases mõistes, kui kõik elav on kümnekonna aasta eest hävinud. Mingid inimesed siiski veel on ja lähevad mere poole. Kahju, et meri ei ole (enam) sinine. See ongi film unistustest, soovist elada, näha, kogeda, aga kõigepealt ellu jääda. See on sellest, et siin ja praegu toimuv ei pruugi olla üldse märkimisväärne. Ja isegi siis, kui plaan on lõpuni läbi mõeldud, selgub, ei lähe kõik päris nii, nagu ootasime. See on film eetilistest tõekspidamistest kõige metsikumas olukorras, kuidas osa inimesi kannibalistub ja osa mitte, kuidas osa inimesi varastab ja osa mitte. Film inimloomuse jõhkrusest, mida annavad väga hästi edasi stseenid tühja majja kinni pandud inimestest. Ja andestamisest ja hoolimisest: ilma särata silmadeta vana-vana teekäija osutub lunastajaks, kui mees (Viggo Mortensen) ja poiss (Kodi Smit-McPhee) otsustavad ta endaga õhtust sööma kutsuda; ühes hilisemas stseenis jätavad peategelased varga ihualasti külmetama, aga poiss ei suuda sellise alandamisega leppida.
Tegelasi ongi peamiselt kaks - mees ja poiss. Kõik ülejäänud on üsna pisikesed, aga väga olulised kõrvalosad. Alates mehe naisest, kes kohe ära minna otsustab, ja jätkates mitme kannibalijõuguga, vargaga, vana mehega, viirastusliku poisiga ja pere ja koeraga. Igaüks sellest kõrvaltegelaste virvarrist etendab mingit tahku elust. Täpselt sama minimalistlikul moel kui raamatus. Filmi lõpp on hea. Mitte hollywoodlikult hea, vaid täpselt niisugune, nagu McCarthy selle kirjutanud on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar