Minupoolest võiks Linnateatri "Palju õnne argipäevaks!" saada telekast vaadata vähemalt sama sagedasti kui Ugala menulavastust "Armastus kolme apelsini vastu".
"Palju õnne argipäevaks!" on kindlasti üks paremaid ja igikestvamaid komöödiatekste. Iga lause (tegelikult isegi iga sõna) on nii mitmekihiline, et iga kord võivad sõltuvalt meeleolust, (elu)kogemusest, vastuvõtuvõimest tekkida sootuks erinevad mõtted. Mäletan näiteks, et esimest korda seda lavastust teatrist vaadates oli mul lausa nukker meeleolu seal Linnateatri väikses saalis. Üks teine kord telekast vaadates pidin lakkamatust naerust peaaegu kõhuvalu saama. Eile õhtul lihtsalt nautisin lavastuse tempot.
Ühest asjast on mul kahju. Nimelt sellest, et ei ole näinud mängimas Marko Matveret. Selles etenduses, mida teatrisaalis vaatasin, mängis Peeter Tammearu ja ka videosalvestus on tehtud koos Tammearuga. Mitte et Tammearu halb oleks, aga nii väga tahtnuksin võrrelda. Pealegi, ma ei suuda mitte kuidagi kujutleda, et Matvere kuidagigi Tammearuga selles rollis sarnaneda võiks.
Anu Lamp ja Piret Kalda on selles loos tegelased, kelle puhul ei ole väga vahet, kuidas neid mängida või kes neid tegelasi mängiks. Meestel on siin palju suurem ja tundlikum osa. Jaan Tätte mõni näoilme oli nii-nii õige, et ... Kahju, et telerežii ühes minu arvates väga olulises stseenis ei näidanud Tätte nägu suures plaanis. Nimelt selles, kus Uus-Manfred keeldub magamistuppa minemast. Kuidas Tätte seal uksepiida najale toetudes seisis ...
Mulle meeldib, et selles näidendis ei saa ühest järeldust teha, kas Uus-Manfred on homo või mitte.
Üks tuttav ütles kunagi, et tema meelest naine mõtles kogu armumiseloo otsast lõpuni välja. Et kuidagi argipäeva vaheldust tuua, et raputada veidi oma muretut abielu. Otsis mehe, kes oli nõus sellist "näitemängu" kaasa tegema. Mine võta kinni, aga interpreteerimisvõimalusi on ikka tõepoolest väga palju.
Seekordsest vaatamisest jäid mulle eriliselt kummitama kaks kohta. Esiteks see, kus Tätte ütles, et armumine kellessegi teisesse ja muu sellega kaasnev läheks ju mööda ja elu läheks jälle edasi. Teiseks lõpus koht, kus Anu Lamp ütleb, et "teda pean ma tänama, et ta sellel juhtuda ei lasknud." Läkski mööda. Ja tekkis võimalus teineteisega lihtsatest asjadest avameelselt rääkida.
Järgmisel reedel on "Sõduri" õhtu. Selle lavastuse parim osa (ja minu arvates ainus hea osa) on Roman Baskini näitlejatöö. Kas telekast vaadatuna sama nauditav kui teatris, veel ei tea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar