Põnev "Ingli mäng"

Carlos Ruiz Zafóni "Tuule vari" oli mul pikka aega öökapil lugemisootejärjekorras. Korra võtsin kättegi ja panin paarikümne lehekülje lugemise järel käest ära. Ei läinud, noh. Raamat pidi lausa riiulisse kolima, et teistele ruumi teha. Kui sügisel ilmus Eesti raamatupoodidesse müügile "Ingli mäng", tahtsin Zafoni lugemist uuesti proovida. Pealegi pidavat "Ingli mäng" olema "Tuule varju" eellugu. Igatahes oli selle raamatu lugemine alates esimesest leheküljest nii põnev protsess, et paremat kirjandust soojamaareisile kaasavõtmiseks ei oskagi tahta. Eriti kui soojaks maaks on kirjaniku päritolumaa Hispaania, ja eriti kui Barcelonas on käidud ja paljusid raamatus põhjalikult kirjeldatud kohti ka oma silmaga vaadatud. Sagrada Familia ei ole ju ikka veel valmis ja maailmanäituseks valminud köisraudtee on endiselt töökorras.

Raamatus kirjeldatud sündmused leiavad aset möödunud sajandi kahekümnendate aastate Barcelonas. Peategelane David Martin töötab alguses ajalehes küljetoimetajana, kuid tema katsetused kirjutada kriminaallugusid osutuvad väga populaarseks. Ümbritsevate inimeste kadeduse tulemusel kaotab David töö ja hakkab täiskohaga vabakutseliseks kirjanikuks. Innustust selleks annab ka ülisuurt tulu lubav leping salapärase Pariisi kirjastajaga.

Lugejal ei teki hetkekski kahtlust, et Corelli-nimelist Pariisi kirjastajat pole arvatavasti olemaski. Igatahes teeb Corelli "Ingli mängu" müstiliseks. Lugeda on kogu aeg väga põnev, sest tekst on ladus, sündmusi ja tegelasi on palju, raamat mõjub nagu film. Peategelase lapsepõlv on karm, ellu aitab teda naasta jõukast lugupeetud perekonnast pärit sõber. Loomulikult on sellel sõbralgi mitu külge, kuni lõplikult jooksutab nende vahelt musta kassi läbi noor naine, kellesse mõlemad armunud on.

Raamatu teises pooles on natuke paljuvõitu verd, aga ilma selleta muutuks lugu võib-olla hoopis läägeks. Lõpp on hollywoodilik. Seda põhjendab võib-olla tõsisasi, et Zafón elab alates 1993. aastast Los Angeleses ja peale raamatute kirjutamise on ta kirjutanud ka filmistsenaariume. Ta on tunnistanud, et kujutleb oma raamatute tegevust piltidena. "Ingli mäng" kinnitab neid sõnu väga ilmekalt.

Vanemuine Soomes ja Teater NO99 Hamburgis

"Puhastuse" külalisetendused Soomes

20. ja 21. jaanuaril 2011 saab Helsingis Soome Rahvusteatris vaadata kolmel korral Vanemuise teatri "Puhastust". Mänguajad on järgmised: 20. jaanuaril kell 19.00; 21. jaanuaril kell 14.00 ja 19.00.

Praeguseks on teada, et 27. ja 28. mail mängib Vanemuine "Puhastust" ka Oulu Linnateatris.

"Kuidas seletada pilte surnud jänesele" viimased etendused Eestis ja külalisetendused jaanuaris Hamburgis

10., 11. ja 12. jaanuaril 2011 saab viimast korda Eestis vaadata NO-teatri lavastust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele". 12. jaanuari etendusel on ingliskeelsed subtiitrid. Teater on öelnud, et seda lavastust saab näha kuni 2011. aasta sügiseni veel Euroopa eri riikides.

26. ja 27. jaanuaril 2011 kell 20.30 mängitakse "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" Hamburgis Thalia teatris.

Harrastajate põhjalik "Jane Eyre'i" käsitlus

Minu teine kokkupuude Berliner Grundtheateriga oli detsembri alguses, kui nende peamiselt siinsetest näitlejatest kokku pandud trupp mängis Abbaye de Neumünsteris "Jane Eyre'i". Esimene kord oli paar aastat tagasi kevadel, kui nad mängisid samas kohas "Verdicti". Osa näitlejaid tulid tuttavad ette. Järelikult tegid esimesel korral nii hea rolli!

Kui Christie "Verdict" on juba algupäraselt näidend, siis "Jane Eyre'ist" kui väga paksust raamatust oli vaja teha kõigepealt dramatiseering. Sellega oli kõvasti vaeva nähtud, sest kokku tuli kahevaatuseline 3,5 tundi kestnud etendus. Siin, kus teatrietendused algavad tavaliselt kell 20.00 õhtul, osutus selline tükk lõpupoole tõsiseks katsumuseks. Ikkagi võõrkeeles ehk inglise keeles mängitud, pikk tööpäev seljataga ja sisu poolest teismeliste tütarlaste hulgas hinnatud teos. Selle viimase juures pean mainima, et ma ei ole päris kindlasti raamatut lugenud, aga arvatavasti olen näinud mingeid filme või sarju, sest sisu ma üldjoontes teadsin. Selline armutu dramatiseering, kus teadjamate arvates oli ilusti iga lehekülg ära lavastatud, sobis mulle hästi. Kostüümid olid ka ajastutruud. Kanuti Gildi saali meenutava saali lava on üsna väike ja seda enam hämmastas nutikas lavakujundus, kus hoolega seinu siia-sinnapoole nihutades muudeti ikka ja jälle tegevuspaika.

Kuna kogu raamat oli ilusti lavale seatud, oli ka tegelasi palju. See tähendas paarikümmet näitlejat, kellest osa mängisid mitut väiksemat rolli. Üldiselt olid kõik head, mõnega tuli pisut kauem harjuda. Etendus, kus neil mängida tuli, oli igal juhul paras väljakutse.

Kavalehel põhjendab adapteerija June Lowery veenvalt, miks "Jane Eyre" on 2010. aastal oluline. Alates sellest, et tegemist on klassikalise armastuslooga, mille peategelane on vaene, kuid sõltumatu noor naine, kes armub vanemasse rikkasse mehesse. Samasuguseid lugusid on kirjanduses tänapäevani, ja mitte ainult odavate naistekate hulgas. Lisaks nimetab June Lowery igavest küsimust "kas sa armastad mind igavesti?" ja et raamatus lahatav enesest lugupidamise teema on tänapäeval väga oluline. Oluline tähendus on usul ja multilingualismil. Multilingualism on ingliste puhul teravalt üles kerkinud, sest ühest küljest on inglise keel väga laia kasutajaskonna tõttu ohustatud ja teisest küljest ei õpita Inglismaal enam võõrkeeli. Statistika järgi ei õpi u 50% inglise keskkooliõpilastest ühtegi võõrkeelt. "Jane Eyre'is" on 19. sajandile omaselt keel nii kultuuri kui ka temperamendi kandja. Lavastuses ei olnud neil siinseid olusid arvestades keeruline ilusti ka prantsuse keeles mängida.

Muide, Brüsselis olevat Bronte klubi.

Kõige ilusam kontserdimaja

Vaieldamatult ilusaim kontserdimaja, kus ma käinud olen, asub Valencias. See on Palau de les Arts Reina Sofia ehk kuninganna Sofia kunstipalee. Maja, mille arhitekt on Valenciast pärit maailmakuulus Santiago Calavatra, kuulub tegelikult suurde kunsti- ja teaduskeskuse kompleksi. Sealsamas kõrval on teaduskeskus, Euroopa suurim akvaarium, dinosauruste park jne.

Kui enne Valenciasse minemist olime otsustanud jätta õhtuveetmise variandid lahtiseks, olles tegelikult küll mõelnud, et kontserdile või teatrisse võiks minna, siis seda maja lähedalt nähes oli selge, et sinna sisse peame saama. Hotell asus üle tee ja nii saime maja igast küljest päeval uurida.

Õhtul pidi olema ühes saalis sarsuelakontsert, mis oli teine osa "Hispaania ööst". Mul polnud õrna aimugi, millised hispaania flamenko-ooperid välja näevad või kuidas need kõlavad, ka selle õhtu solistide nimed (Rocio Ignacio, Maria José Montiel, Jorge de Léon) ei öelnud kõige vähematki, aga esimesel "Hispaania ööl" olla kohal olnud Placido Domingo isiklikult.

Õhtul hakkas vihma tibutama. See andis veega ümbritsetud majale veel mingi erilise hõngu juurde. Ja kui selles suurepärase kõlaga saalis, mis mahutab arvatavast paartuhat inimest, aga pole kindlasti selle maja suurim saal, lõpuks tuled kustusid ja Valencia orkester mängima hakkas, sulandusin vaikselt hispaanlaste hulka, olles lummatud ja siiralt vaimustunud kõigest, mida lavalt pakuti. Lisalugusid tuli pärast teist "vaatust" vaat et rohkem kui vaatuse jagu. Jorge de Léon ei pidanud paljuks korraks isegi pilli kätte võtta.

Tänapäeva blackbox'idega harjununa kipub ununema, et teater algavat tegelikult garderoobist, aga just niisuguses sõna tõsises mõttes suursuguse hõnguga kohas, kus kaaslasteks on peentesse kasukatesse mähitud daamid ja nende väärikad saatjad, loksub miski nii paika, et meelerahu saadud elamusest püsib kõigutamatuna veel mitu-mitu päeva. Hoopis uskumatu oli aga, et õhtu päädis sealsamas teaduskeskuse kõrval õhku lastud ilutulestikuga, mis kestis vähemalt kümme minutit. Miks? Ei tea. Mulle meeldib uskuda, et see oli minu sünnipäeva puhul.

Kehlmanni "Kuulsust" võiks ka Eestis lavastada

Teine etendus, mida Luxembourgi festivali Kehlmanni-nädala ajal vaatamas käisin, oli "Kuulsus". Olin raamatut lugenud ja teadsin seetõttu sisu hästi. Mõtlema pani vaid, et Die Festspiele Reichenau etendus pidi kodulehel oleva info põhjal kestma koos vaheajaga u kolm tundi. Romaan koosneb üheksast novellist ja on eestikeelses tõlkes pisut enam kui 100 lehekülje paksune raamatuke. Kavalehelt (mida siin jagatakse alati enne etendust tasuta!) selgus, et kõik üheksa pilti on lavastuses sees. Siiski ei kõlanud usutavalt, et seda raamatut annab nii pikaks etenduseks venitada.

Piletite ostmise ajal olid saalis kohad nummerdatud, aga saali minnes tabas paras üllatus, kui selgus, et hoopis vabad kohad on. Publik oli paigutatud ruudukujulise lava ümber kolme külge. Kuna lavaks kujundatud ruudul oli veel hulk eri kõrgusega kujundeid, oli hirmus keeruline otsustada, kus kõige parem vaadata oleks. Selge oli, et mitte ühestki kohast ei näe kõike. :S Justnagu Daniel Kehlmanni raamatu idee: eri külgedest ja eri inimesi jälgides on pilt alati natuke erinev, kaasa arvatud seegi, kes asjassepuutujad parasjagu üldse on. Eesti teatris nähtust on mööndustega võimalik siinkohal nimetada kunagist lavakate "Kirsiaia" lavastust NO-teatris, kus saal oli jagatud kardinatega neljaks ja vaataja pidi alguses valima "saali", milles ta etendust vaadata sai. Austerlaste "Kuulsuse" lavastuses on kogu lava küll näha, aga kõike laval toimuvat ei näe lihtsalt. Peale selle liiguvad näitlejad nii dünaamiliselt ringi, et keerulist pöördlava pole ka ehitada vaja. Neljas seinas oli ka videopilt, mis aeg-ajalt erines. Lava tagaküljes (selles, kus vaatajaid ei istunud) oli trepp, millel enamasti istus kirjanik, kes nagu raamatuski oma tegelasi jälgis, nendega aeg-ajalt vaidles, aga seda treppi kasutati ka näiteks lennureisi ajal. Kontseptuaalselt väga äge kujundus, mis mõjus muidu suurepärase lavastuse juures nagu kirss tordil.

Sisult oli tükk tekstitruu ja väga aktuaalne. Ka Eestis lavastamiseks, sest need inimesed ja käitumismudelid on tänapäeva Euroopa ühiskonnas kõikjal olemas. Olgu selleks siis ainult internetifoorumites elav arvutispetsialist või armukest pidav keskastmejuht. Kehlmannil on ka mõned sellised tegelased, keda me nii hästi ei mõista, sest need on ehk liiga saksapärased. Seevastu tundub, et Idast (olgu Venemaast või Türkmenistanist, sest ma ei tuvastanud ikka, mis riiki see nooruke kirjanik sattus ja jääma pidi) on meie pilt ehk paremgi kui vati sees elanud lääneeurooplasel.

Sellest etendusest sain igatahes jälle ühe suure-suure teatrielamuse. Veendumus, et õhukesesse raamatusse saab minna väga sügavale sisse, kui on mida seal lahti harutada ja näidata. Kehlmannil ei ole saksa kirjanikele omaseid pikki ja keerulisi lauseid, mistõttu mõjub näitlejate räägitav tekst nii-nii inimlikult.

Kehlmanni "Mina ja Kaminski" teatrilaval

Luxembourgi festivali ajal oli Grand Théatre'is Daniel Kehlmanni nädal. Mängukavas oli kolm lavastust ja ühel õhtul sai ka autoriga kohtuda. Valisin kolmest lavastusest vaatamiseks kaks. Üks neist oli "Mina ja Kaminski", mille aluseks on romaan, millega Daniel Kehlmann saavutas läbimurde ja rahvusvahelise tuntuse. Lugenud ma seda ei ole, ootan, millal saan Eestis raamatupoodi, et eestikeelne tõlge ära osta.

"Mina ja Kaminski" oli lavastanud Viini Salon5. Etendus algas tund aega varem "kunstinäituse avamisega". Teatri fuajee oli kenasti maalide ja fotodega ääristatud ja kui me puhvetist ostetud valget veini jõime, astus "kunstnik" juurde ja lubas lahkelt piltide kohta küsimusi küsida, kui meil neid peaks tekkima. Väga lõbusaks läks aga siis, kui etendus sealsamas fuajees algas. Sõna otseses mõttes korralik kümmekonna minuti pikkune performance oli. Seejärel lubati publik saali ja järgnes umbes paaritunnine ilma vaheajata etendus.

Näitlejaid oli kolm, kuid neil tuli olla mitmes rollis. Suurepärase rolli tegi ajakirjanikku mänginud Daniel Frantisek Kamen. Nii hea, et kui tihtipeale on võõrkeelsete lavastuste puhul detaile raske meeles pidada, siis tema puhul mäletan ma siiani osa stseene kuni pisidetailideni välja. Lavakujunduses kasutatud liivapõrand oli märgiline ja osa ümberkehastusviise samuti geniaalsed. Kuna ma raamatut lugenud ei ole, on stsenaristi tööd keeruline hinnata, aga lavastuse sõnum oli Anna Maria Krassniggi stsenaariumi põhjal selge küll: elus ei tule midagi lihtsalt, nooruse ja vanaduse vastandamisel võidab Kehlmannil viimane.

Sisu poolest peaks "Mina ja Kaminski" praegu Eestis igasugused piirid ületanud elulooraamatute avaldamise hullusega hästi haakuma. Nimelt loodab noor ajakirjanik Sebastian Zöllner vanast kunstnikust eluloo kirjutamisega kergesti rikastuda, sest üsna tõenäoliselt sureb kunstnik peagi ära ja just siis oleks paras aeg raamat avaldada. Kuid ... Ja samal ajal langevad uksed Zöllneri seljataga kinni.

Lavastuses kasutatakse ohtralt videomaterjali. Videopildis näidatud intervjuud avavad Zöllnerile vana kunstniku elust tahkusid, mis muudavad biograafia kirjutamise jälle keerulisemaks. Pealegi ei anta ajakirjanikule sugugi alati vastuseid, mida ta ootab.

Michael Clark Company

Esimene etendus, mida ma oktoobris-novembris olnud Luxembourgi festivali raames vaatamas käisin, oli alles 12. novembril. See oli Michael Clark Company tantsulavastus "Come, Been & Gone". Kui ma seda kevadel ilmunud festivalikavas nägin, teadsin, et seda pean ma nägema. "Müügiargumendiks" oli lubatud muusika - David Bowie, Kraftwerki ja Lou Reedi oma. Ma ostan üsna harva pileteid pool aastat ette, aga seekord tegin seda. Etenduse ajaks olid ootused hästi kõrgeks kruvitud.

Kohapeal selgus, et seesama trupp oli paar aastat tagasi esinenud samal festivalil ühe teise kavaga - "Mmm...". Nende esimesest gastrollist ma osa ei saanud, aga võimaluse korral järgmist enam maha ei maga.

"Come, Been & Gone" koosneb kolmest osast. Esimene ("Swamp") on teistest erinev. Oma osa on selles kostüümidel, sest need on teinud Bodymap, samas kui ülejäänud kahe kostüümid on teinud koreograaf Michael Clark koostöös Stevie Stewartiga, keda võib nimetada tema peamiseks partneriks. Esimese osa kostüümid olid igavad ja arusaamatud.

Pärast vaheaega läks lahti see, mille järele ma sellel õhtul olin läinud. Etendus kruvis ja kruvis, muidugi suurepäraste tantsijate ja suurepärase muusika abil. Kõik tulid, olid ja läksid. Video vahendusel tuli korraks suures pildis isegi David Bowie lavale. Ja jälle vaheaeg.

Etenduse viimases kolmandikus said tantsijad näidata tantsu, mis on arvatavasti inimvõimete piiril. Akrobaatilisuse pärast eelkõige, sest sammud ja liigutused muutuvad kohati nii kiireks, et tahes-tahtmata hakkasin jälle mõtlema nippidele, mille abil suudavad draamanäitlejad teksti meelde jätta. Milliseid nippe kasutavad aga tantsijad? Michael Clarkil on igatahes ideid ja julgust neid läbi suruda. Rokkmuusika sobib tema mõtete kajastamiseks ideaalselt ja arvatavasti just see meelitab publiku hulka üllatavalt rohkesti mehi.