"Wargamäe Wabariigi" telesalvestus

Reede õhtul oli jälle põhjust mõelda end tagasi 21.-22. juunisse 2008, mil Vargamäel oli eesti teatri suurprojekt "Tagasi Vargamäele". Sellesse 21 tundi mahtus ju ka "Wargamäe Wabariik", mida nüüd ETV teatriõhtu raames näidati. "Tõe ja õiguse 2. osa" olen näinud ühtekokku vist neljal korral, "Karinit ja Indrekut" koos mõne kuu taguse ETV teatriõhtu raames näidatud etendusega viis korda ja "Vargamäe kuningriiki" kaks korda. Nii et Wargamäe Wabariigist oligi ainult üks mälestus enne reedet.

Üks asi on muidugi vaadata etendust päristeatris, eriti veel sellise ilmaga, nagu see oli teatrimaratoni ajal. Ülimalt tabav! Pilvedki liikusid täpselt õigel ajal ja õiges suunas, rääkimata taeva all lendavatest lindudest. Kõik oli nii päris. Teine oluline asi oli see, et kuna "Wargamäe Wabariik" oli neljast lavastusest viimane, mis lavastati, ja kuna neli lavastust tuli ette kanda üheainsa ööpäeva jooksul, lähtus põhilavastaja Elmo Nüganen põhimõttest, et ükski näitleja ei mängiks enam kui kahes lavastuses. Tõsi, ühe erandiga: Mart Toome mängis kolmes lavastuses. Aga peamiselt just sellepärast said projektis peale Linnateatri, Rakvere Teatri ja Endla näitlejate ka paljud teiste teatrite näitlejad. Mulle jäid eriti eredalt meelde Maria Klenskaja proua Kuusikuna ja Aarne Üksküla Pearuna. Kui nüüd tänavu suvel lavastust uuesti mängiti, asendati paljud külalisnäitlejad Linnateatri oma näitlejatega või mõne teisega. Mitte et tervik sellest kannatanuks, küll aga oli mul reede õhtul tunne, et olen näinud teist lavastust.

"Wargamäe Wabariigis" Indrekut mänginud Alo Kõrve on mu lemmik-Indrek, kui nii saab öelda. Tema olekust peegelduvad kõige selgemini Indreku mõtted, siseheitlused, küsimused ...

Selle lavastuse telesalvestus mõjub natuke nagu film. Panoraamvaated, mida võimaldavad mängukoha suurus, avarus ja laius, dokumenteerivad imekenasti Vargamäed. Seda Vargamäed, kus on tänu nendele viimaste aastate Vargamäe suvedele saanud põhjuse ära käia väga paljud eestlased. Selline see Eestimaa on.