Stephen Clarke, "Aasta Pariisis ehk Merde"

Nende aastate põhjal, mil ma olen nüüd prantslasi lähemalt või kaugemalt näinud, võib täie tõsidusega öelda, et Stephen Clarke'i "Aasta Pariisis ehk Merde" on oma lihtsakoelisusest hoolimata väga tabavalt kirja pandud, aga ennekõike väga tempokas ja naljakas raamat. Pealegi lõbus ja tõetruu lugemine Pariisist ning prantslaste ja inglaste erinevustest. Linnast suurt midagi teada ei saa, aga pariislastest on joonistatud kenake pilt. Kõigi neile omaste streikide ja nautlemistega. Toit on prantslaste jaoks väga oluline. Inglanegi hakkab vaid mõne kuuga toitu hoopis teistmoodi suhtuma.

"Aasta Pariisis ehk Merde" põhinevat tõestisündinud lool. Tegelaste nimed on muudetud ja tõenäoliselt on ka sündmuste kirjeldustes ja kohtades muudatusi tehtud. Tegemist on ilukirjandusega. Millegipärast käis mul aga peast läbi mõte, et Vahur Afanasjev on "Minu Brüsselit" kirjutades just sellest raamatust inspiratsiooni saanud. "Merde'i" peategelane kirjeldab oma läbielamisi Pariisi elust samasugusest vaatenurgast - töö kõrvalt jäävat vaba aega sisustatakse mõlemas raamatus baarides lõbutsemisega. Olgem ausad, ega muidu ei saagi kohalikust eluolust aimu - ikka ise tuleb sündmuste keerises olla.

"Merde'i" võib lugeda ka kui reisiraamatut, sest peategelase üheksa kuu pikkune kogemus Prantsuse firmas Pariisis on teatavas mõttes "reis". Peamine on, et lugedes saab kõvasti naerda ja kergeks lugemiseks on see ideaalilähedane teos. Autor on tabavalt tunnetanud pariisilikku pöörasust. Lihtsakoelisusest hoolimata lähevad suhted, inimesed, poliitika ja äri kohati päris kõvasti sassi. Jahipüssidega lihtsad talumehed mõjuvad kainestavalt. Peategelasele ka. Talle saab selgeks, et uisapäisa   pole Prantsusmaal kinnisvara omandada mõtet. Üldiselt on need probleemid muidugi igasse võõrasse riiki või kultuuri ülekantavad. Välismaalasel on tahes-tahtmata keeruline.

Tõlge on kena ja leidlik.