teisipäev, 30. oktoober 2012

"Karjäär" Vanemuises

Kumb karjääri tähendustest mulle esimesena meenub? Kas see, mis märgib ametiredelil (ülespoole) liikumist, või see, mis kirjeldab sügava augu serva? Vist ikka esimene. Vähemalt tundub, et esimesest on teatrilaval põhjust rohkem rääkida, see on justkui tänapäevasem ja niiviisi kõnekam. Ent Uku Uusberg on suutnud need kaks tähendust ühte näidendisse panna - ikka talle omaste sõnamängude kinnituseks ja (eesti) keele rikkuse tõestuseks. Ja selle näitamiseks, et inimlikkus ei võrdu reeglipärase käitumisega. "Karjääri" mängitakse Sadamateatris autori enda lavastuses.

Tšaikovski esimese klaverikontserdi muusika saatel publikut ja lava lahutavate valgete riidepalakate langemise järel näeb vaataja Sadamateatri hämaras saalis näitlejat (Robert Annus) tantsimas. Tema kehakeel räägib lugu muusika kandvusest, muusika sisse minekust ja ootus millegi pragmaatilise järele ongi kadunud. Ma olin justkui võluväel kogu ihu ja hingega selle tantsiva poisi ja peagi tuppa saabunud vanamehe, Evald Liiva (Aivar Tommingas) poolt. Viimase perekonnanimi oli märk, et karjäär võib tähendada ka muud kui ametiredelil liikumist. Evald oli paar aastat tagasi kabinetiukse seljataga kinni pannud ja ära läinud. Teda oli ülikoolis vaja, tema lahkumine oli toonud kaasa palju jama. Kas jama oli ikka nii suur, kui juba oldi KAKS aastat ilma temata hakkama saadud?

Ülejäänud mehed selles tükis kehastavad loogilisi inimtüüpe, alustades Euroopa noorimast linnapeast  - ehedast karjeristist - ja lõpetades vähem või rohkem ärksate nõunikega, kes püüavad iga hinna eest oma ameti väärilised olla. Ainus naine, sekretär (Maarja Mitt) teeb seda, mida kästakse, olles kaotamud lootuse isegi puhata või süüa. Aga ta unistab veel, usub armastusse.

Ma ei ole ammu näinud teatris midagi nii terviklikku, nagu seda on "Karjäär". Kui võimalus avaneb, läheksin ja vaataksin veel. Et lasta end veel elu muusikal kaasa kiskuda, nende poole tõmmata, kes pealtnäha on nõrgemad, ent sisemiselt palju tugevamad ja elutervemad. Ei juhtu sugugi alati, et lavalugu puudutab kõigepealt seletamatult vaataja hinge ja alles seejärel hakkab loo sügavus kiht kihi järel ilmnema.

Võim jõu vahendusel ei saa Evaldist jagu. Veel vähem suudetakse taltsutada maski taha varjuvaid õblukesi, kuid haavatavaid näitlejaid. Ei teagi, kas lugu näitlejast ja rekvisiite täis kolikambrist (vanast majast?) või miski muu liitis trupi nii ühte, et siin sündis kohe mitu sellist rolli, millesarnaseid ma polegi neid näitlejaid varem mängimas näinud. Lihtsalt nauditav tervik sai kokku.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar