Jäin lugejana jääpankade vahele ekslema, tajudes enam kui selgelt, et täpselt niisama lõputu, kui on ümbritsev valge jäämeri, on maailma tundma õppimise võimalus. Kusagil öeldi lausa, et parandada ei ole mõtet, tuleks juurde õppida ja saadud tarkust kasutada. John Franklini õpetaja dr. Orme filosoofia lasi aeglasel poisil kellekski saada. Ja mitte ainult. Franklin õppis ennastki aja jooksul üha enam tundma ja muutus koguni kiiremaks.
Nadolny kirjutamisstiil on tõepoolest eriline. Aeglus ei ole mitte ainult abstraktne mõiste, mida avastada püütakse, vaid see on autori keelekasutuse puhul maagiline. Mõtete ja eriti liigutuste kirjeldused sunnivad lugejat sõna otseses mõttes tempot maha võtma. John Franklini aeglus muutub tema suurimaks plussiks. Tegevus toimub romantismi- ja valgustusajastul, kus näib, et iga mees tegeleb millegi avastamisega. Franklini kaasaegsete hulgas on seega avastajaid ja uudishimulikke enam kui küll. Justkui metatasandil saab tajust ja tajumisest kiiruse ja tähelepanekute katalüseerija. Natuke kurb on praegusaja kiiruse pärast - (läbi elu) kihutades jääb hirmus vähe alles, teisalt on võimalusi palju rohkem. Ja selle viimase puhul oleme Franklini kaasaegsetega küll ühtemoodi - seda, mis on, tahame elada. Elu jooksul kogetu on lõppude lõpuks peamiselt nentimiseks ja tundmiseks: olen kusagil olnud, midagi teinud või näinud ja seeläbi rikkamaks saanud.
Nii et ma enam ei teagi, millest see raamat on. Elulooraamat ja arenguraamat ja ajalooline raamat ja peaaegu filosoofiline traktaat ja hoopis teistmoodi. Väga hea raamat, mis mind muutis. Eluraamat siis ehk?
"Aegluse avastamisel" on õigupoolest ainult üks puudus. Selle raamatu eestikeelne tõlge on lünklikult toimetatud. Mati Sirkeli tõlkimisoskuses ma ei kahtle, aga toimetaja on vististi raamatut üle lehekülje lugenud ja niiviisi on hulk trükivigu ja apsakaid sisse jäänud. Kahtlust äratab ka tagakaanejutt, justkui oleks raamat tõlgitud kõigisse maailmakeeltesse. Ilmvõimatu ju!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar