kolmapäev, 24. oktoober 2012

Jonas Jonasson, "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"

Ühinen kõigi nendega, kellele Jonas Jonassoni "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" väga meeldib. 2010. aastal olla see raamat olnud Rootsis enimmüüdud raamat ja nagu viimasel ajal sealt riigist tulnud menuraamatutele kohane, on seegi krimka.

Peategelane põgeneb oma sajandal sünnipäeval vanadekodu akna kaudu ja satub kohe justkui muu seas igasuguste veidrate asjaolude tõttu mitte ainult politsei, vaid ka kriminaalide huviorbiiti. Selle kõrval räägitakse saja-aastase senisest elust, aga sellest ei saa rääkida ilma 20. sajandi ajaloost vaimukat ülevaadet tegemata. Nii mõnigi sündmus või vahejuhtum Allani elust on ebausutav, kuid ilmselt siiski mitte päris võimatu.

Allan kohtub elu jooksul kõige paremate ja tähtsamatega. Õpib, et mida lähemal võimule, seda paremini saab süüa. Rohkem pole tal vajagi. Ta ei halvusta kedagi, kes oma elu teistmoodi elavad. Ta ei halvusta ega arvusta tegelikult üldse kedagi. Rändab vaid kirglikult maailmas ringi.

Hoolimata poliitiliselt väga aktiivsest ja keerulisest sajandist, mil peamised sündmused Allani elus aset leiavad, ei huvitu Allan üldse poliitikast. See ei takista tal kuidagi vastandlikemate juhtpoliitikutega semutsemast. Teda ei huvita absoluutselt ka usk. Kuigi ta ise ütleb, et kui viina ja süüa on, on kõik hästi, tuleb tunnistada, et Allanil oli siiski taskus veel üks oluline trump - tohutud pürotehnilised teadmised, mille tõttu oskas ta tuumapommi valmistada enne, kui esimene selline valmis tehti. Huvitav, kas see, et Allanit poliitika ja usk ei huvita, on viide või vihje Rootsile kui Teisest maailmasõjast kõrvale hoidunud riigile?

Nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes peaaegu kogu 20. sajandi sõjajalal olnud maailmas tähendasid pürotehnilised teadmised ilmselt sama mis praegu elektroonikainseneriks olemine. Siit annab välja lugeda, et milleski väga hea olemine tähendab üldjuhul edu. Eriti, kui sellesse millessegi suhtutakse sisemise kirega.

Saja-aastane inimene peaks nägema välja muldvana. Seda peab autor ikka aeg-ajalt Antonit kirjeldades rõhutama, sest muidu ununeb lugejal tema vanus ära. Minul vähemalt küll. Uued sõbrad on peategelasest kõik palju nooremad, aga väga erinevate ja keeruliste elukäikudega. Raamat ei ole labane ega lihtsakoeline, vaid väga humoorikas ja tõeliselt mõnus lugemine.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar