Anne, keda mängib Juliette Binoche, kirjutab naisteajakirja reporterina lugu Pariisis elavatest tudengineiudest, kes teenivad elatist prostituutidena. Ta intervjueerib kahte tüdrukut ja artikli kirjutamise ajal ilmuvad tüdrukute lood ikka ja jälle. Elades ise Pariisi avaras valges kesklinnakorteris, tunduvad tüdrukute valikud Anne'i jaoks esiotsa täiesti arusaamatud. Viimaks hakkab ta tajuma kogu elu kui prostitutsiooni. Ei selgu, kuidas ta on oma positsiooni saavutanud, kuid teismeline poeg nähvab ema väite peale, nagu tuleks millegi saamise ja saavutamise nimel õppida, et ema ei ole küll kõige selle saamiseks, mis tal on, midagi tegema pidanud. Anne vaaritab kogu päeva, et võõrustada õhtul väärikalt mehe ülemust ja tema naist. Seejuures on mees talle igaks juhuks sõnad peale lugenud, millistel teemadel rääkimist tuleks kindlasti vältida. Päeva jooksul jõuab helistada ajakirja peatoimetaja ning teatab, et artikli maht peab olema algselt kokkulepitust väiksem. Kes maksab, see tellib muusika.
Tüdrukute lood on pisut erinevad, kuid mõlemast kumab läbi nooruse muretus ja mingi omamoodi elutarkus, nagu peaks rauda taguma siis ja seni, kuni see on veel kuum. Prostitutsiooni näidatakse filmis tegelikult uskumatult helgetes toonides. Kui üks vägivaldne stseen välja jätta, siis võib nende tüdrukute sõnul pidada lõbutüdruku ametit täitsa vaheldusrikkaks ja toredaks tööks. Suur osa klientidest olevat keskealised abielumehed, kes tahavad palju rääkida.
Tahes-tahtmata mõjus selline tõlgendus ühekülgselt ja pole eriti keeruline kujutleda mõnd järjekordset naisteajakirja artiklit pealkirjaga "Elu täiel rinnal - prostituudina ülikoolis" vms, sisuks siis portreelood tüdrukutest, kes lubavad kunagi kindlasti elus uue lehekülje pöörata. Anne'i abikaasa stoiline rahulikkus külmkapiukseprobleemi lahendamisel või ootamatust kirehoost väljaastumisel oli igatahes loomulikum. Võib-olla ongi meestel kergem suhestuda? Võib-olla meeldib meile, naistele, paljusid asju sellises valguses näha, nagu teeb poolatarist režisöör selles filmis? Pärast vihma hakkab niikuinii päike paistma ja mõnikord on ka lihtsalt hommik õhtust targem. Hommikupäikese käes säravas toas suure laua taga croissant'i süüa on igatahes ilus ja hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar