Kange tahtmine oli keset filmi püsti tõusta ja saalist välja kõndida. Aga mõtlesin, et ehk see trafaretsus, sürreaalsus ja igavus on millegagi põhjendatav ja et see miski peaks siis hiljemalt lõpus selguma. Rändaja nimetab "Naist ladina kvartalis" (La femme du Véme) tõeliseks skiso-sürriks. Igatahes ... ei selgunud seal midagi ja kuidas ma ka ei püüa, erilist pidepunkti ma selle filmi "lahtiharutamiseks" ei leia.
Kas igavusest või lihtsalt niisama, aga kõige huvitavamad assotsiatsioonid, mis mul tekkisid, olid hoopis seoses sellega, et see on lühikese aja jooksul teine poola režissööri film (esimene oli Malgorzata Szumowska "Naised" ja nüüd siis Pawel Pawlikowski "Naine ladina kvartalist"), mida vaadanud olen; üks keskseid osatäitjaidki on mõlemas filmis sama - Joanna Kulig. Margit (Kristin Scott Thomas) rääkis sissejuhatuseks oma surnud ungarlasest abikaasast ja mul meenus kohe "Inglise patsient".
Üks võimalikke tõlgendusi on, et filmiga taheti näidata teistsugust Pariisi või võõrana kogetavat tõrjutust. Peategelane on ameeriklane Tom Ricks (Ethan Hawke), kes on olnud Ameerikas suhteliselt edukas kirjanik, kuna tema esimene ja seni ainuke romaan on pärjatud Pulitzeri preemiaga, peale selle pidavat ta ülikoolis loenguid kirjandusest. Naine oli ta mõne aasta eest maha jätnud ja nende ühise lapsega Pariisi kolinud. Tom otsustab naise ja lapse juurde kolida, ent ta visatakse välja. Pärast seda, kui bussis varastatakse ära kõik ta asjad, satub ta mingisse urka-baari-hotelli. Passi vastu saab endale mõneks ajaks seal toa. Ja edaspidi kohatud tegelased on kõik võõrad: urka omanik Sezer on ilmselt araabia päritolu immigrant, kes on seotud mingi kahtlase äriga, baaris töötav teenindaja Ania on poolatar, kes soovitab Tomil Ameerikasse tagasi minna, kuna Pariisis on tal raske. Tomi ajendab jääma soov näha oma tütart. Aga ta on üsna lootusetus seisus, et selles küsimuses midagi edasi areneda saaks.
Kirjandusõhtu, kuhu ühe raamatupoe müüja Tomi kutsub, on justkui realistlik ja seal kohatud Margit samuti, kuid hiljem selgub, et see Margit on 30 aastat tagasi enesetapu teinud. Võib-olla on kõik alates kirjandusõhtul kohatud naisest Tomi fantaasia vili, mis küpseb tütrele kirjutatavate kirjade vahel? Sellest painajast vabaneb Tom alles siis, kui ta on tütrele kahesõnalise kirja posti pannud. Vist.
Kogu film on klišeelik näide sellest, kui abitu on või abituks muutub inimene võõral maal või võõras kohas. Korra Tom vist isegi mainib, et ta tunneb, et tegelik tema on hoopis kusagil mujal. Ta tütar Chloé kaob ja eksib mingil arusaamatul põhjusel metsa, mis ei ole aga sugugi see mets, kus nad isaga kunagi ammu käinud on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar