"Islandi kell" - väikese rahva suur saaga

Suur oli mu üllatus, kui nägin, et Draamateater toob tänavu augustis lavale Halldór Laxnessi "Islandi kella". Ootan põnevusega, sest olin just mõni aeg tagasi raamatut lugema hakanud, aga see oli siis eri põhjustel pooleli jäänud. Mitte sellepärast, et ei meeldinud või et ei edenenud. Vastupidi. Laxnessi "Islandi kell" meeldis mulle alates esimesest lausest, aga kuulub lihtsalt niisuguste kirjandusteoste hulka, mida tahaks lugeda naudinguga ja mille lugemiseks tuleb aega võtta. Raamat tiris küll jõuga enda poole ... aga õiget aega polnud. Nüüd on raamat läbi ja teine pool läks väga kiiresti hoolimata pidevalt kestnud tundest, et saab niimoodi liiga ruttu otsa.

Raamat ei ole kergete killast ja eeldab seetõttu ka õiget meeleolu või vähemalt peavad ajaloolised romaanid meeldima. Üks tõlkijaist, Askur Alas, on maininud Eesti Päevalehele antud intervjuus, et "Islandi kella" mõistmiseks on Islandis avaldatud lausa raamatuid. Tekst on väga tähenduslik ja sisu konteksti mittetundvale lugejale esiotsa võib-olla keeruline mõista või jälgida. Aga seda põnevam ju! Lugeja peab sellest saagast end pisitasa läbi närima.

Ajalookäsitluse ja narratiivi poolest meenus kohe Jaan Krossi "Keisri hull" ja tegelikult võibki öelda, et Laxnessi teos on ajalooline romaan, mille tegevus toimub 17. sajandi lõpul ja 18. sajandi alguses, kui Island oli Taani Kuningriigi võimu all ja rahvas langenud äärmisse vaesusesse. Aga mitte ainult. Seda võib lugeda ka kui armastus- või põnevusromaani. Traagilisusest ja trööstitusest hoolimata saab "Islandi kella" nüüdisajal isegi koomiliselt tõlgendada, sest ühe peategelase, talumees Jón Hreggvidssoni elu kulgeb uskumatute haakidega, kuigi pealtnäha on tal nagu kõigil islandlastel üksainus mure - õngenööri on vaja.

Teine peategelane, Arnas Arnaeus proovib sel trööstitul ajal päästa võimalikult palju islandi vanu saagasid ja muud kirjalikku pärimust. Ta kuulub Taani kuninga lähikondlaste hulka ning saab lühikeseks ajaks võimaluse Islandil "korda luua". Peale selle võidab ta Islandi rikkaima mehe tütre armastuse. Justnimelt võidab, sest tema enda tundeid ei saa tõsiselt võtta. Huvitav on jälgida omaette ka selle Islandi aadlisoost naise elu ja saatust. Naiseks olemine iseenesest ei olegi 17. sajandi lõpu Islandil või Taanis nii suur probleem, kui võiks arvata. Islandlasena on ta taanlaste silmis vaene rämps.

Nii et nagu ühele korralikule saagale kohane, on "Islandi kella" segatud armastus, ajalugu, traditsioonid ja rahva eneseusk - kõige olulisem, mille pärast end määratleda ja edasi kesta. Hamburgi kaupmees põhjendab Arnaeusile raamatu lõpus väga lihtsalt, miks sakslastel endil oleks Islandile keeruline valitsejat leida ja miks nad seda võimaluse korral väldiksid. Jón Hreggvidsson kui äge ja julge islandi talumees on lõpuks vana ja väsinud, loetleb vaid, millega saatus teda "õnnistanud" on. Lõputult ei jaksa keegi, oluline on, et suund oleks õige ja lootus ei kaoks. Inimene pöördub üha uuesti koju tagasi ja jätkab sealt, kus elu pooleli oli jäänud.