Lugesin kusagilt, et seda raamatut on võrreldud "Lohejooksjaga". Idee poolest võib ju nii olla, sest eesmärk on mõlemal autoril üks - peegeldada ühe riigi (Hosseinil on selleks Afganistan, Cleave'il Nigeeria) elanike olukorda, kajastada inimõiguste rikkumist, mis toimub Lääne "heakskiidul". Cleave tänab ette ja taha inimesi, kes on teda toetanud uurimistöös, mille tulemusena "Väike Mesilane" raamatuna sündis. Ometi ei jäänud mul muljet, et niisuguse raamatu kirjutamisel oleks palju lisatööd tehtud.
Kümmekond esimest lehekülge olid paljutõotavad. Kirjeldus sellest, kuidas Väike Mesilane ja veel mõned tüdrukud Ühendkuningriigi pagulaste kinnipidamiskeskusest välja said ja kuidas nad seisid silmitsi vabadusega, mis tegelikult polnudki vabadus. Aga ülejäänud raamat oli lihtsalt tüütu lugemine. Lootsin, et midagi ometi juhtub, aga ei. Autori valitud viis rääkida lugu vaheldumisi kahe naise silmade läbi ei veennud, sest kui Väikese Mesilase vaatepunkt oli enesestmõistetav, siis Sarah' oleks pidanud teemat vähemalt võimendama. Seda ei juhtunud. Kui selline ilmetu keskklassiesindaja oli taotluslik, siis polnud see autoril just parim taotlus. Ühendkuningriigi pagulaste poliitika osatamine oli kindlasti taotluslik, ega muidu poleks seda uurimise alla võetud.
Idee poolest võiks "Väike Mesilane" tekitada kaastunnet ja raputada, ent mina ei leidnud kusagilt seda "käivitavat nuppu". Tegelasi analüüsides näen nigeerlannast pagulast, Ühendkuningriigi siseministeeriumi töötajat, ajakirjanikupaari, kellest üks viljeleb tõsisemat ajakirjandust ja teine toimetab naisteajakirja, ja selle paari väikest poega, kes on hakanud nägema enda ümber ainult kurjust ja võitleb vapralt pahadega. Miks? Ja miks ei püüa keegi teda takistada? Millistel asjaoludel mees end üles poob? Mingi mõte on päritolul ja traditsioonidel, aga kõik kokku on ikkagi igavalt kirja pandud ja üldiselt oli seda raamatut väga tüütu lugeda.
Lõpp meenutas "Koduabilist", millest olen küll ainult filmi näinud. "Koduabiline" liigutas mind kui vaatajat. "Väikeses Mesilases" räägiti lehekülgede kaupa, et midagi juhtus millalgi kusagil Nigeerias. Aga mis ja miks? Kui keegi mulle räägiks põhjustest, miks tal ühte sõrme ei ole või miks ta paaniliselt mehi pelgab, pühendades kõigepealt pool tundi täiesti kõrvalistele asjadele, tüdineksin lihtsalt ära. Selle raamatuga juhtus midagi sarnast. Võib-olla kõlab see liiga jõhkralt, aga praegu tundub küll, et see oli esimene sopakas, mille ma läbi lugenud olen.
Olen Sinu kokkuvõtte ja arvamusega 100% nõus. Endal jäi sama mulje ja kohutavalt häirisid kirjavead :(
VastaKustuta